“Hei, sõber, ma tean, et sul on praegu raske. Ma näen su pisaraid ja kui sa vaid teaksid, kui väga ma tahaksin need oma väikeste käppadega pühkida.
Palun ära kurvasta liiga palju – ma tahan, et sa mäletaksid mind just nii, nagu ma olin: rõõmsa, mängulise ja armastavana.
Ma tahan, et sa teaksid üht olulist asja. Ma tundsin sinu armastust igal päeval. Iga pai, iga mäng, iga kord, kui sa mu nime hüüdsid või mind kallistasid – need olid minu elu kõige õnnelikumad hetked.
Sa tegid mu elust midagi imelist ja ma olen sulle selle eest igavesti tänulik.
Ma tean, et võib tunduda, nagu ma oleksin nüüd kaugel, aga tegelikult olen ma alati sinuga.
Sa võid mind tunda õrnas tuuleõhus, mis su põske puudutab või leida mu oma unistustes, kus ma ikka ringi jooksmas olen. Iga kord, kui meenutad minu väikeseid naljakaid kombeid või meie erilisi hetki, olen ma mälestustes seal – täpselt sinu südames.
Ära süüdista end milleski. Sa andsid mulle parima elu, mida ma oskasin tahta. Sa hoolitsesid minu eest, armastasid mind ja olid minu jaoks olemas.
Kui mu aeg kätte jõudis, siis teadsin, et olen olnud armastatud – ja see on kõik, mida üks väike hing võib eales soovida.
Palun ära muretse minu pärast. Ma olen nüüd kohas, kus ei ole valu ega väsimust – ainult lõputud mängud ja rahu. Ma tahan, et sa elaksid edasi rõõmuga – samamoodi, nagu ma oleksin su kõrval. Teatud mõttes olen ma ju ikka siin, jälgimas ja kaitsmas sind – igavesti sinu kaaslane.
Kui sul on kurb, siis lihtsalt mõtle sellele, kuidas me koos maailma vallutasime, kuidas me naersime ja üksteist armastasime. Ja tea, et ühel päeval kohtume me taas ja siis ei lahuta meid miski.
Kuni selle ajani – ma armastan sind ja olen alati sinuga.
Aitäh kõige eest, mu kallis inimene. 
”
