Mis on fruktaan?

Fruktaan on taimede ladestatav süsivesik, mis koosneb fruktoosimolekulide ahelatest. See on taimede energiavaru, eriti külmemate ja päikeseliste ilmade korral, kui fotosüntees on aktiivne, aga kasvu jaoks energiat kohe ei kasutata.

Kõige rohkem fruktaani leidub:

• Kevadisel ja varasuvisel rohukasvul

• Päikeseliste päevade ja jahedate ööde järel

• Stressis olevates taimedel (nt kuivus, külm, tugev niitmine)

Mida intensiivsemad on need tingimused, seda kõrgem on fruktaani sisaldus karjamaal.

Miks fruktaan on hobustele probleemiks?

Hobuse seedesüsteem on arenenud töötlema rohu tavalisi suhkruid ja kiudaineid, kuid fruktaani eripära seisneb selles, et:

• Hobuse magu ja peensool EI suuda fruktaani lagundada.

• Fruktaan jõuab muutumatul kujul jämesoolde.

• Seal hakkavad bakterid fruktaani kiirelt fermenteerima.

See kiire fermentatsioon põhjustab:

• Liigse happe tekke

• Jämesoole happesuse languse

• Heade bakterite hukkumise ja halbade bakterite vohamise

• Toksiinide vabanemise, mis satuvad vereringesse ja võivad esile kutsuda põletikke.

Kõik see suurendab oluliselt laminiidi riski — seisundit, mis võib viia tugeva valu ja isegi hobuse eutanaasiani.

Kuidas vähendada fruktaaniriski?

Karjatamine toimugu läbimõeldult:

• Karjatamine hommikuti, kui fruktaani tase on madalam.

• Vältida karjatamist pärast jahedaid öid ja väga päikeselisi päevi.

• Järk-järguline karjatamine, et seedesüsteemil oleks aega kohaneda.

• Rohusisalduse hindamine — noor ja lopsakas rohi sisaldab rohkem fruktaane.

Eririskiga hobuste kaitse:

• Kasutada spetsiaalseid söötureid või piirata karjatamise aega.

• Pakkuda kõrgekvaliteedilist kuiva heina enne karjamaale laskmist.

• Jälgida kehakaalu ja kabjakuju muutusi regulaarselt.

Kokkuvõte

Fruktaan on taimede loomulik varuaine, mis võib hobuste jaoks olla kevadel tõsiseks ohuks. Õige karjatamishaldus, teadlikkus ilmastiku mõjudest ja hobuse tervise jälgimine aitavad vältida ohtlikke tagajärgi nagu laminiit. Kevadine karjatamine peab toimuma teadlikult ja järk-järgult, tagades hobustele ohutu ja rõõmsa rohuaia nautimise.

The post Fruktaan hobuse toidus: mis see on ja miks see võib olla ohtlik?<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Miks on värske rohi hobustele nii ahvatlev, aga ka ohtlik?

Värske kevadine rohi sisaldab rohkelt vett, suhkruid ja valke. See on hobuste jaoks maitsev ja toitainerikas, kuid võib põhjustada ka seedeprobleeme või isegi tõsiseid haigusseisundeid, näiteks laminiiti. Hobuse seedesüsteem vajab aega, et kohaneda muutustega dieedis.

Olulised riskid:

• Laminiit – seotud rohke suhkrusisalduse ja ainevahetushäiretega.

• Koolikud – seedetrakti ärritus ja gaasid.

• Kõhulahtisus –seedesüsteemi kohanemisraskused uue toiduga.

Kuidas valmistada hobust ette karjatamiseks?

Edukas kevadine karjatamine algab juba varakevadel, enne kui hobune üldse rohumaale lastakse.

Samm-sammult karjatamise alustamine:

1. Järk-järguline harjutamine: alguses 10–15 minutit päevas, suurendades aegamisi iga päev, kuni paari tunni võrra.

2. Väike ja piiratud ala: esimesed nädalad võiks hobune pääseda ainult piiratud platsile, et vältida liigsöömist.

3. Kuivhein enne karjamaale minekut: anna hobusele enne väljalaskmist hein, et vähendada ahnust rohu järele.

Kas kõik hobused vajavad erilist ettevaatust?

Mõned hobused on kevadel eriti ohustatud ja vajavad hoolikamat jälgimist:

• Ülekaalulised hobused – kõrgem risk laminiidi tekkeks.

• Ponid ja väiksemad tõud – ainevahetushäired on sagedasemad.

• Hobused, kellel on olnud laminiit või ainevahetusprobleemid – eriti tundlikud suhkru kõikumisele.

Neile hobustele võib vaja minna piiranguid isegi terve hooaja jooksul, kasutades näiteks spetsiaalseid “slow feeder” lahendusi.

Mida jälgida kevadisel karjamaal?

Kõik rohi pole ühesugune. Kevadine rohi on väga suhkrurikas eriti päikesepaistelise ilma ja külmade ööde järel. Sellistes tingimustes suureneb taimedes fruktaani sisaldus, mis on teadaolev laminiidi tekkimise riskitegur.

Praktilised nõuanded:

• Eelista karjatamist hommikuti, kui fruktaani tase on madalam.

• Väldi karjatamist pärast külmi öid ja väga päikesepaistelisi päevi.

• Kontrolli karjamaa seisukorda – liiga lopsakas ja kiire kasv viitab kõrgele suhkrusisaldusele.

Millal on ohutu hobust kauem karjamaale jätta?

Kui hobune on järk-järgult harjunud värske rohuga (tavaliselt 2–4 nädalat), võib teda karjamaale jätta pikemaks ajaks. Samas peab jätkuvalt jälgima:

• Kehakaalu tõusu

• Käitumise muutusi (nt ärevus, väsimus)

• Kerge lonkamise või ebamugavuse märke (laminiidi varajased sümptomid)

Kokkuvõte: Kuidas tagada hobuse kevadine karjatamine turvaliselt?

Värske rohi on hobusele kasulik ainult siis, kui üleminek toimub aeglaselt ja läbimõeldult. Oluline on:

• Harjutada hobust rohuga tasapisi

• Anda paralleelselt kuiva heina.

• Valida karjatamise aeg ja tingimused teadlikult.

• Jälgida tervise osas tundlikke hobuseid eriti hoolikalt

Õige ettevalmistus ja tähelepanelik jälgimine tagavad, et kevadine karjatamine muutub hobusele rõõmuks, mitte ohuks.

The post Hobuse kevadine karjatamine: mida peaks teadma värske rohu söötmisest! appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Laminiit on seisund, mille korral hobuse kabja sees asuvad lamellid ehk sidekoelamellid – mis ühendavad kabjaluu kabjakapsliga – põletikust või verevarustuse häiretest kahjustuvad. See sidekude võib laguneda, mis võib põhjustada kabjaluu vajumise või pöördumise (rotatsioon) kabjas – väga valulik ja tihti püsivate tagajärgedega seisund.

Laminiit ei ole üksik haigus, vaid sümptomaatiline reaktsioon mingile muule kehas toimuvale probleemile.

Laminiidi anatoomia – mis kabjas juhtub?

• Kabjas on ~600-700 lamelli (piklikud voldid), mis ühendavad kabjaluu ja kabjakapsli.

• Kui lamellid põletikust või hapnikupuudusest kahjustuvad, ei suuda nad enam luud kapslis kinni hoida.

• Kabjaluu võib siis hakata vajuma allapoole, pöörduma või mõlemat, mis tekitab tohutut survet kabja sees.

Põhjused ja riskitegurid

Laminiidi võib vallandada mitu erinevat tegurit:

1. Ainevahetuslik laminiit

• Insuliiniresistentsus ja hobuste metaboolne sündroom (EMS)

• Cushingi tõbi (PPID)

• Liigne suhkrurikas toit (nt värske kevadine rohi, teraviljad)

2. Endotoksiline laminiit

• Seedetrakti probleemid (koolikud, soolepõletikud, seisnud sööda söömine)

• Toksiinide vabanemine verre → põletik kogu kehas

3. Mehaaniline laminiit (traumaatiline)

• Ühe jala ülekoormus (nt kui teisel jalal on raske vigastus)

• Pikaajaline liikumatus või seismine kõval pinnasel

4. Iatrogeenne laminiit

• Mõned ravimid (nt kõrged steroididoosid tundlikel hobustel)

Sümptomid

Laminiit võib tekkida ägedalt või kujuneda välja krooniliselt. Tunnused:

Varased (subkliinilised) märgid:

• Soojus kabjas

• Tugev digitaalne pulss (kabja taga, alajäsemel)

• Liikumisraskused kõval pinnasel

• Tundlikkus ringil käimisel

Ägedad sümptomid:

• Valu kõigis kapjades, tihti esijalad

• Ebatavaline kehahoid – tagajalad alla surutud, et kergendada esijalgu

• Väga raske liikuda või keeldub üldse liikumast

• Tugev digitaalne pulss

• Oksendav või higistav välimus, kiire pulss, stress

Kroonilised nähud:

• Deformeerunud kabjad (piklikud varbajooned)

• Laienenud kabjaseina ja -luu vahe

• Vajunud või pöördunud kabjaluu (näha röntgenpildil)

Diagnoosimine

Veterinaar teeb kindlaks laminiidi olemasolu sümptomite ja täiendavate uuringute põhjal:

• Kapjade palpatsioon (soojus, pulss, tundlikkus)

• Liikumise hindamine

• Röntgen – näitab kas kabjaluu on vajunud või pöördunud

• Veretööd (näiteks, et hinnata insuliinitaset, põletikunäitajaid)

• Insuliinitestid, kui kahtlustatakse metaboolset põhjust

Ravi

Laminiidi ravi on olukorraspetsiifiline, kuid üldised eesmärgid on:

Valuravi

• NSAID-id (nt fenüülbutasoon)

• Vajadusel tugevamad valuvaigistid (nt opioidsed ravimid)

Põhjuste kõrvaldamine

• Dieedi muutmine (eemaldada suhkrurikkad söödaallikad)

• EMS või PPID ravi (nt pergoliid Cushingi puhul)

• Toksiliste seisundite ravi (nt koolik, infektsioon)

Kabjatoetus

• Pehmendatud pinnas, näiteks sügav allapanu

• Spetsiaalsed tallatoed või ortopeedilised abivahendid

• Tihe koostöö sepa ja veterinaariga

Rahu ja piiratud liikumine

• Hobune peab olema liikumispiirangus (väike aedik või tallis)

• Liikumine alles siis, kui valu ja põletik on taandunud

Taastumine ja prognoos

Laminiidist taastumine on aeglane ja võib võtta nädalaid kuni kuid. Tõsise pöördumise korral võib kabjaluu läbi kabjapõhja vajuda (perforatsioon), mis on sageli lootusetu juhtum.

Prognoos sõltub:

• Kui kiiresti ravi alustati

• Kabjaluu asendist (rotatsioon/penetratsioon)

• Põhjuse ravitavusest (nt EMS kontrollitav, PPID eluaegne)

• Omaniku pühendumusest ja hobuse valu taluvusest

Ennetus

• Kaalu kontroll – ära lase hobusel minna ülekaaluliseks

• Piira suhkrurikast rohtu, eriti kevadel/sügisel

• Regulaarne sepatöö – korras kabjad = väiksem risk

• Metaboolse seisundi testimine, eriti kui on rasvumine või PPID kahtlus

• Väldi liigseid teravilju või „energiasööta” hobustele, kes ei tööta aktiivselt

• Jälgi varajasi märke – digitaalne pulss, liikumisraskus, soojus kapjades

Kokkuvõte

Laminiit on tõsine ja sageli alahinnatud haigus, mille tagajärjed võivad olla püsivad või isegi surmavad. Edukas ravi ja taastumine sõltuvad varajasest märkamisest, täpsest diagnoosist, põhjusliku teguri kõrvaldamisest ja pühendunud järelhooldusest. Ennetus on seejuures kõige tõhusam „ravimeetod”.

The post Laminiit hobustel<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

1. Venitusharjutused

Need aitavad vabastada pingeid ja suurendada painduvust.

Kaelavenitus porgandi või maiusega

• Hoia maiust madalal hobuse rindkere lähedal → lase hobusel sirutada kaela alla.
• Seejärel suuna maius ühele ja teisele poole, nii et hobune venitab oma külgi.
• Korda mõlemale poole 3–5 korda.

Esijalgade venitus

• Tõsta hobuse esijalg õrnalt ette ja hoia venitusasendis 10–15 sekundit.
• Aitab vabastada õla- ja seljalihaste pingeid.

Tagajalgade venitus

• Tõsta hobuse tagajalg taha suunas (nagu rautamise ajal) ja hoia seal 10–15 sekundit.
• Parandab puusa- ja seljalihaste liikuvust.

2. Tasakaalu- ja süvalihaste harjutused

Need harjutused aitavad tugevdada hobuse kere süvalihaseid ja parandada tasakaalu.

Mägede ja kallakute kasutamine

• Jalutamine või traav ülesmäge tugevdab selja- ja tagajalalihaseid.
• Allamäge liikumine parandab tasakaalu ja koordinatsiooni.

Külgmised liikumised (nt küljendused, tagurdamine)

• Aidavad arendada painduvust ja tugevdavad hobuse kere.
• Jaluta hobust väikese nurgaga diagonaalselt edasi-tagasi.

Kavaletid ja madalad takistused

• Jalutamine ja traav üle madalate puude aitab hobusel tõsta jalgu ja tugevdab selga.
• Alusta madalatest takistustest (10–20 cm) ja tõsta järk-järgult vastavalt hobuse võimetele.

3. Selja ja ristluu toetavad harjutused

Need on eriti kasulikud hobustele, kellel on olnud seljaprobleeme.

“Kassi selg” ehk selja tõstmine

• Libista käega mööda hobuse kõhtu ja stimuleeri teda oma selga tõstma.
• Aitab tugevdada seljalihaseid ja vähendada pinget nimmepiirkonnas.

Puusa kallutamine

• Seistes hobuse taga, vajuta õrnalt ühe puusa peale ja oota, kuni hobune reageerib kerge nihkega.
• See aitab vabastada puusa- ja nimmeosas olevaid pingeid.

Harjutuste sagedus ja ohutus

• Alusta rahulikult ja lühikese ajaga (5–10 minutit päevas).
• Ära sunni hobust venitama või liikuma, kui ta tundub jäik või vastumeelne. *
• Kui hobune on hiljuti saanud kiropraktilist ravi, küsi spetsialistilt soovitusi individuaalsete harjutuste jaoks.Loe veel hobuste kiropraktika kohta

The post Hobuse liikuvust ja keha tasakaalu toetavad harjutused<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Lordoos on hobuse selgroo ebanormaalne kõverus, mille korral lülisammas vajub selja keskosas allapoole, tekitades nähtava lohu. Seda seisundit nimetatakse ka “luigekaelaks” või “vajunud seljaks” ning see võib varieeruda kergest esteetilisest kõrvalekaldest kuni tõsise füüsilise probleemini, mis mõjutab hobuse liikumist ja elukvaliteeti.

Mis põhjustab lordoosi hobustel?

Lordoos võib olla kaasasündinud või omandatud elu jooksul. Peamised põhjused on järgmised:

1⃣ Geneetiline eelsoodumus

Mõnel hobusel on kaasasündinud nõrgem seljalihaste ja sidekudede struktuur, mis võib viia lordoosi tekkeni.
Tõud, kellel esineb lordoosi sagedamini:
Ameerika sadulhobused (American Saddlebred)
Tennessee Walking Horse
Muud kergemat tüüpi ratsahobused

2⃣ Vanusega seotud muutused

Vanematel hobustel võib lihaste ja sidekoe nõrgenemine viia selja keskosa vajumiseni.
Sageli tekib hormonaalsete muutuste või loomuliku lihaskao tagajärjel.

3⃣ Ebaõige kasutus ja treening

Valesti paigaldatud sadul võib avaldada pikaajalist survet hobuse seljale, aidates kaasa lordoosi tekkele.
Ebatasakaalus ratsanik või vale treening, kus hobune liigub pidevalt vales asendis, võib põhjustada selja lihaste nõrgenemist ja lülisamba deformatsiooni.

4⃣ Tiinus ja poegimine

Mõned märad, kes on korduvalt poeginud, võivad kogeda sidekoe lõtvumist, mis põhjustab selja vajumist.
See esineb eriti suurte või sagedaste varssade kandmise tagajärjel.

5⃣ Trauma ja vigastused

Seljaaju vigastused või lülisamba nihked võivad põhjustada püsivat lordoosi.
Sagedased kukkumised, libastumised või vale treeningu tõttu saadud traumad võivad mõjutada hobuse rühti ja selgroo tervist.

Millised on hobuse lordoosi sümptomid?

Lordoosi võib ära tunda järgmiste tunnuste järgi:
Selgroo keskosa vajumine – selja keskosas on nähtav lohk.
Muutunud liikumine – hobune võib liikuda jäigalt või ebamugavalt.
Raskused saduldamisel ja ratsutamisel – hobune võib näidata ebamugavust või valu, eriti kui surve seljale suureneb.
Lihaste nõrgenemine – eriti seljalihaste ja kõhulihaste piirkonnas.
Vähendatud sooritusvõime – hobune võib väsida kiiremini ja mitte suuta säilitada head rühti.

Kuidas diagnoositakse lordoosi?

Loomaarst või veterinaarne ortopeed teeb hobusele põhjaliku füüsilise läbivaatuse.
Röntgen või ultraheli aitab hinnata lülisamba deformatsiooni ulatust.
Liikumisanalüüs võib paljastada, kuidas lordoos mõjutab hobuse liikumist ja sooritusvõimet.

Kas lordoosi saab ravida?

Lordoosi ei saa täielikult tagasi pöörata, kuid seda saab hallata ja leevendada, et hobuse elukvaliteet oleks võimalikult hea.

1⃣ Õige treening ja lihaste tugevdamine

Märksõna on süvalihaste tugevdamine!
Kasulikud harjutused:

• Kõhulihaste tugevdamine – tagumiste jalgade all hoidmine või maapinnale madalate tõkete lisamine.
• Seljalihaste treening – madala peaga töö, näiteks ratsutamine pikemas raamistikus, et hobune õpiks oma selga kandma.
• Mägede ja kallakute läbimine jalutuskäikudel, mis aitab tugevdada süvalihaseid.

Vältida tugevat hüppetreeningut ja liiga suurt koormust, sest see võib lordoosi süvendada.

2⃣ Ratsutamine ja sadula sobivus

Kui hobust saab endiselt ratsutada, peab sadul olema 100% hobusele sobiv.
Sadula sobivust võib aidata hinnata sadulapassija või veterinaararst.
Ratsaniku tasakaal on kriitiline, sest ebaühtlane raskus võib lordoosi süvendada.

3⃣ Füsioteraapia ja massaaž

Lihaste lõdvestamine ja tugevdamine füsioteraapia abil võib aidata lordoosiga hobusel paremini liikuda.
Kiropraktika ja massaaž võivad aidata parandada liikuvust ja leevendada valu.
Laserteraapia või magnetravi võivad aidata leevendada põletikku ja toetada lihaste lõdvestumist.

4⃣ Õige toitumine ja lisandid

Hobune peab saama piisavalt proteiini ja aminohappeid, et toetada lihaste arengut.
Glükosamiin ja kondroitiin – aitavad liigeste tervist hoida.
Omega-3 rasvhapped – toetavad põletikuvastast toimet ja lihaste tervist.

Kas lordoos mõjutab hobuse eluiga ja kasutust?

Kerge lordoosiga hobused võivad elada täisväärtuslikku elu ja osaleda kergetes ratsutamistreeningutes.
Raskema lordoosiga hobused ei pruugi olla sobivad ratsutamiseks, kuid saavad endiselt nautida head elu koplis ja teha kergeid liikumisharjutusi.
Lordoos iseenesest ei ole valulik, kuid vale treening, kehv varustus või lisanduvad liigeseprobleemid võivad põhjustada valu ja ebamugavust.

Kokkuvõte

Lordoos on hobuse lülisamba kõverdumine, mille põhjuseks võivad olla geneetika, vanus, vale treening või trauma.
Sümptomiteks on selja keskosa vajumine, lihaste nõrgenemine ja võimalikud liikumisprobleemid.
Ravi ja hooldus hõlmab õiget treeningut, sobivat sadulat, füsioteraapiat ja õiget toitumist.
Lordoosiga hobune võib endiselt elada täisväärtuslikku elu, kui teda õigesti hooldada ja treenida.

Kui su hobusel esineb lordoosi märke, konsulteeri loomaarstiga ja loo talle sobiv treening- ja hoolduskava!

The post Hobuse lordoos – põhjused, sümptomid ja hooldus<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Koolikute ravi sõltub peamiselt sellest, millist tüüpi probleemiga on tegemist ja seda aitavadki kõik eelmises artiklis kirjeldatud diagnostikameetodid välja selgitada, sest näiteks maohaavandite ja käärsoole asendimuutuse või soolepõletiku ja -ummistuse ravi erinevad üksteisest täielikult.

Valuravi on igat tüüpi koolikute ravi oluline osa. Meeles tuleb siiski pidada, et valuvaigisti ise ei ravi midagi ja kui ühest doosist valuvaigistist ei piisa, on see alati ohumärk. Sellisel juhul ei tohi kindlasti valuvaigisti andmist korrata, eriti kui ravimi toimeaeg pole veel möödunud, vaid tuleb tegeleda lisadiagnostikaga ja toimida vastavalt edasistele leidudele, vastasel juhul võivad väikestest probleemidest kergesti saada suured või lausa lahendamatud. Kui koolikute põhjus on selge ja olukord ei vaja kirurgilist sekkumist, kuid valu on siiski väga tugev, on selle vaigistamiseks võimalik kombineerida mitmeid erineva toimemehhanismiga ravimeid.

Vedelikteraapia võib olla vältimatult vajalik probleemi lahendamiseks (sooleummistus), aga võib olla ka tugiravi, kui hobuse üldseisund on raske ja tal on vedelikupuudus. Vedelikke saab manustada kanüüli kaudu veenisiseselt ja/või sondiga makku. Meetodi valik sõltub probleemi olemusest ja hobuse üldseisundist. Enamasti pöördutakse hobustega, kes vajavad pikemaajalist vedelike manustamist, kliinikusse.

Mõned ravivõtted on suunatud väga kindlalt konkreetse probleemi kõrvaldamiseks, näiteks ravimid, mis panevad põrna kokku tõmbama, et vales asendis käärsooleosa saaks oma kohale tagasi minna. Sellised võtted aitavad aga vaid siis, kui probleem on avastatud varakult ja sool ei ole veel väga tugevalt gaasiga täitunud.

Enamik koolikupatsiente ei ole nõus sööma või on nende ajutine söödata hoidmine vajalik probleemiga tegelemiseks. Sellisel juhul tuleb neile lisaenergiat võimaldada muul moel, et hoida ära negatiivset energiatasakaalu. Eriti oluline on see ülekaaluliste ja tiinete hobuste juures. Samuti antakse hobustele nälgimise perioodil ravimeid, mille eesmärk on kaitsta magu maohappe eest.

Kui vaatamata olukorra adekvaatsele hindamisele ja toetavale ravile on valu siiski raske kontrollida, hobuse üldine seisukord halveneb või on selged kirurgilise sekkumise vajadusele viitavad leiud, tuleb ette võtta erakorraline diagnostiline laparotoomia ehk rahvakeeli koolikulõikus. Lõikuse prognoos sõltub väga paljudest faktoritest, millest olulisimad on aeg, mille jooksul lõikusele jõutakse ja probleemi olemus.

Mida saab omanik teha, et koolikute teket ennetada?

• Jälgi, et hobuse sööt oleks hea kvaliteediga. Kindlasti ei tohi hobusele anda hallitanud või muidu riknenud sööta. Kuivsilo söötmisel jälgi, et niiskem silo talvel miinuskraadidega ei külmuks ega suvel liiga kaua avatuna söötmist ootaks. Sama kehtib heina leotamise korral.
• Hobune peaks maksimaalselt energiat saama koresöödast. Väga suurte koguste, eriti suhkru-ja tärkliserikaste jõusöötade söötmine suurendab koolikute riski. Kui su hobune kindlasti vajab lisaenergiat, jaga see päeva peale mitmeks väiksemaks söögikorraks. Samuti on turul rohkelt ohutumaid energiarikkaid alternatiive.
• Kõik söödamuutused tuleb teha järk-järgult, et hobuse seedesüsteem saaks aega muutustega kohaneda. See kehtib nii jõusööda kui koresööda kohta.
• Hobusel peab olema pidev juurdepääs värskele joogiveele. Lume söömisest ei piisa hobuse veetarbe katmiseks. Veetarbimist aitab talvel optimaalsena hoida leige joogivee pakkumine –hobused joovad seda meelsamini kui jääkülma vett. Vahel joovad hobused väga vähe ja vett täis jooginõu seisab. Sellisel juhul tuleks kindlasti vett regulaarselt vahetada ja jooginõu veevahetuse käigus korralikult puhtaks pesta.
• Anna hobusele ussirohtu regulaarselt, vastavalt individuaalsele riskile ja roojaproovide tulemustele. Selles valdkonnas on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja mõistlik on konsulteerida loomaarstiga. Kindlasti kasuta vaid hobustele mõeldud suukaudseid pastasid. Sügiseti tuleks määrata hobuse süljest või seerumist paelussivastased antikehad või anda ussirohtu, mis on hävitab ka paelusse.
• Võimalda hobusele piisavalt liikumist, see ergutab soolemotoorikat. Koolikute, eeskätt sooleummistuste risk tõuseb, kui rohkelt liikuma harjunud hobune järsult boksi seisma jäetakse. Tihti on see vältimatu, näiteks ägedate ortopeediliste probleemide tõttu. Sel juhul on väga oluline hobuse enesetunnet, tema isu ja roojamist regulaarselt jälgida, et probleeme võimalikult vara tuvastada, eriti kui samal ajal antakse valuvaigisteid, mis võivad esimeste koolikutunnuste avaldumist varjata.
• Võimalda hobusele pidev ligipääs koresöödale ja/või väldi pikki söötmispause. Hobused on harjunud sööma umbes 18 tundi ööpäevas, mille vahele jäävad pausid ei ole pikemad kui 2-3 tundi. Pikad söötmispausid suurendavad maohaavandite riski ja stressikäitumist.
• Jälgi, et hobune elaks võimalikult liigiomast elu. Maohaavandite, eriti mao näärmelise osa haavandite teke, on suuresti seotud stressiga. Hobustele meeldib rutiin, vaba ligipääs söödale, liikumisvõimalus ja liigikaaslastega suhtlemine.
• Lase veterinaaril hobuse hambaid kontrollida vähemalt kord aastas. Põhjalikku suu ülevaatust on võimalik läbi viia vaid rahustatud hobusel, kasutades suuavajat ja head valgusallikat.

The post Koolikud- kuidas koolikuid ravitakse ja kuidas koolikute teket ennetada? II osa appeared first on LEMMIKLOOM 24.

The post Hobuste parasiidid<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Vaid mõned näited koolikute põhjusest on liigse gaasi kogunemine mõnda sooleosasse, soole asendimuutus, sooleummistus, maohaavandid, soolepõletik (enteriit või koliit), kõhuõõnepõletik (peritoniit) või soolekeerd.

Mida teha (või mitte teha), kui hobusel on koolikud?

• Võta hobusel söök eest. NB! Kui hobusele on antud valuvaigistit ja tal tekib selle peale isu, ei tohi talle siiski enne valuvaigisti toime möödumist süüa anda.
• Paku hobusele juua, kui loomaarst seda soovitab. Teatud olukordades, eriti väga tugeva valu korral, võib see olla täiesti vastunäidustatud.
• Mõõda hobuse kehatemperatuur ja kui oskad, võta ka hobuse pulss ning hinda ta limaskestasid, et loomaarstile helistades see info edasi anda.
• Helista loomaarstile, kes saab tulla ja hobuse üle vaadata ning selle põhjal raviplaani koostada ning anda soovitusi edaspidiseks.
• Ära anna enne loomaarstiga konsulteerimist hobusele valuvaigisteid. Valuvaigistite toime raskendab olukorra adekvaatset hindamist loomaarsti poolt ja võib mõningate kiiret sekkumist vajavate probleemide tuvastamist venitada.
• Võid loomaarsti tulekuni hobusega jalutada, eriti kui valu on nii tugev, et hobune on boksis endale ohtlik. Üldiselt aga on 15-20 minutit jalutamist korraga enamasti piisav ja hobuse kurnatuseni kõnnitamine või jooksutamine ei aita kedagi.
• Kui sul ei ole käepärast isiklikku transpordivahendit hobuse veoks, uuri välja, kes saaks vajaduse korral hobuse kliinikusse viia. Eesti ainus statsionaarne hobusekliinik, Eesti Maaülikooli hobusekliinik, on avatud 24/7. Kui pead pöörduma hobusega kliinikusse, teavita kindlasti sealset personali oma tulekust!
• Mõtle valmis, kas juhul, kui probleem on vaid kirurgiliselt lahendatav, olete valmis koolikulõikuseks: seda nii finantsiliselt kui hilisema taastumise osas.

Kuidas loomaarst välja selgitab millega tegu ning kui tõsine probleem on?

• Kliiniline läbivaatus. See on probleemi raskusastme väljaselgitamise kõige elementaarsem osa, mille käigus vaadatakse hobune põhjalikult üle, mõõdetakse tema südame-ja hingamissagedus ning kehatemperatuur, samuti hinnatakse limaskestasid, digitaalpulsse ja soolehelisid. Põhjalik kliiniline ülevaatus koos anamneesiandmete kogumisega aitab selgitada välja probleemi olemust ja raskusastet ning välistada teised haigused, millel võivad olla sarnased tunnused.
• Rektaalne uuring. Rektaalne uuring võimaldab hinnata suurt osa (kuid siiski vaid osa) hobuse soolestikust ning sageli panna ka lõpliku või arvatava diagnoosi. Rektaalse uuringu ohutuks teostamiseks on ideaalne puki olemasolu, kuid suur osa hobuseid lubab uuringut ka boksis läbi viia. Enamasti teostatakse see rahustuses ja/või manustatakse eelnevalt spasmolüütikume soole lõõgastamiseks. Rektaalset uuringut ei saa teostada varssadel ega väikestel ponidel, aga ka juhul kui hobune on käsitlemata või ei ole teda võimalik fikseerida.
• Maosondi paigaldamine. Sellel on mitmeid eesmärke, kuid kõige olulisem neist on väga tugeva valu korral mao liigtäitumise kontrollimine ja liigse vedeliku (refluks) olemasolul selle eemaldamine maost. Kuna hobused ei saa oksendada, võib magu liigtäitudes rebeneda. Kuna mao liigtäitumine on valus, parandab mao tühjendamine ka hobuse enesetunnet.
  Kui refluksi ei esine, on võimalik maosondi kaudu vedelikke manustada, mis on eriti kasulik sooleummistuste lahendamiseks. Enamasti on küll sel juhul tarvis korduvat vedelike manustamist, mistõttu fikseeritakse sond sobivalt ja jäetakse mõneks ajaks makku.
• Ultraheliuuring. Enamasti teostatakse seda kliinikutingimustest, sest hobuse kõhuõõne ultraheliuuring vajab lisaks heale ultraheliaparaadile ka spetsiaalset andurit, mis võimaldab näha piisavalt sügavale kõhuõõnde. Ultraheli võimaldab kinnitada või täpsustada rektaalse uuringu leide ja näha seedesüsteemi osasid, mille hindamine rektaalse uuringu käigus on nende kauguse tõttu võimatu.
• Vereuuringud. Tavaliselt võetakse veri nii hematoloogilisteks kui biokeemilisteks uuringuteks. Vereanalüüsid ei aita enamasti otseselt diagnoosini jõuda, aga annavad väga palju infot hobuse üldseisundi kohta ja suunavad otsuste tegemisel. Samuti võivad mitmed haigused väljaspool seedetrakti anda koolikutega sarnaseid kliinilisi tunnuseid. Vereproovid aitavad suurt osa neist kinnitada või ümber lükata.
• Kõhuõõnevedeliku proov. Kõhuõõnevedeliku hindamine annab palju infot kõhuõõne ja selles paiknevate organite, k.a soolestiku seisundist. Ainult kõhuõõnevedeliku alusel on võimalik diagnoosida kõhuõõnepõletikku ja kõhuõõnevedeliku hindamine on üks olulistest sammudest otsustamaks, kas hobune vajab lõikust.

The post Koolikud- mida teha, kui hobusel on koolikud ja milliseid uuringuid teeb loomaarst? I osa appeared first on LEMMIKLOOM 24.

MIS ON EHV?

Hobustel esineb mitmeid herpesviiruse alamtüüpe, kuid kõige olulisemad ja kliiniliselt olulisemad on:

• EHV-1 – põhjustab:

  • Respiratoorseid haigusi (nohu, köha)

  • Aborte tiinetel märadel

  • Neuroloogilist vormi ehk herpesmüeloentsefaliiti

• EHV-4 – põhjustab peamiselt:

  • Kergemaid ülemiste hingamisteede infektsioone

  • Harva aborte ja neuroloogilisi sümptomeid

KUIDAS VIIRUS LEVIB?

EHV levib peamiselt:

• Piisknakkusena (aevastamine, köhimine)

• Ninaeritisest ja muudest kehavedelikest (sh abordijääkidest)

• Otsekontaktis hobuste vahel

• Saastunud pindade ja varustuse kaudu (inimesed, riided, sõidukid)

Viirus võib varjuda organismis latentseks ja reaktiveeruda hiljem stressi, transpordi või haiguse korral – nakatades teisi hobuseid, kuigi loom ise võib tunduda terve.

PEAMISED VORMID JA SÜMPTOMID

1. Respiratoorne vorm

• Palavik

• Nohu, eritis ninasõõrmetest

• Köha

• Loidus, isutus

• Mõnikord lümfisõlmede suurenemine

• Eriti vastuvõtlikud: noored hobused ja võistlushobused

2. Abortiivne vorm

• Tiinete märade puhul võib EHV-1 põhjustada:

  • Äkilist loote katkemist tavaliselt 7.–11. tiinuskuu vahel

  • Loode on hästi arenenud, kuid elutu

  • Abort võib toimuda ka näiliselt ilma sümptomiteta

3. Neuroloogiline vorm (EHM – Equine Herpesvirus Myeloencephalopathy)

• Kõige tõsisem ja hirmutavam vorm

• Sümptomid:

  • Tagajäsemete nõrkus, ataksia (koordinatsioonihäired)

  • Uriinipeetus või -leke

  • Kõhuli jäämine, raskused püsti tõusmisel

  • Kooma ja surm rasketel juhtudel

DIAGNOOS JA TESTIMINE

Diagnoosimiseks kasutatakse:

• PCR-analüüsi ninaeritise ja vereproovi põhjal

• Abortide korral: looteproovid ja platsenta

• Neuroloogiliste sümptomite puhul: sageli kinnitatakse viirus alles peale looma surma

ENNETUS JA VAKTSINEERIMINE

Vaktsineerimine:

• EHV vastu on olemas vaktsiinid, peamiselt hingamisteede vormi ja abordi ennetamiseks

• Neuroloogilise vormi vastu vaktsiin ei anna täielikku kaitset, kuid võib vähendada viiruse levikut ja sümptomeid

Soovitatav vaktsineerimisskeem:

• Noortele hobustele 2–3 süsti esmakordselt

• Seejärel booster iga 6 kuu tagant

• Tiinetele märadele eraldi skeem (nt 5., 7. ja 9. tiinuskuu)

Muud ennetusmeetmed:

• Karanteen uutele hobustele

• Tallihügieen ja kätepesu

• Vältida stressi, ülepingutust

• Haige looma isoleerimine kohe

• Võistluselt naasnud hobuste jälgimine 2 nädala jooksul

RAVI

Viirusevastast ravi otseselt ei ole, kuid:

• Tugiravi: palavikualandajad, põletikuvastased ravimid

• Neuroloogilise vormi korral: tugev vedelikteraapia, põletikuvastased steroidid, närvitugi

• Tiinete märade hoolikas jälgimine

Mõned kergemad juhtumid võivad paraneda ilma jääknähtudeta, rasked vormid (eriti neuroloogiline) võivad lõppeda surmaga või püsivate närvikahjustustega.

KOKKUVÕTE

Hobuste herpesviirus on tõsine, salakaval ja sageli alahinnatud viirus.
EHV-1 võib põhjustada aborte ja halvava neuroloogilise vormi.
Vaktsineerimine, hügieen ja teadlikkus on parim kaitse.
Haiguse kahtluse korral tuleb hobune isoleerida ja teavitada kohe veterinaararsti.

The post Hobuste herpesviirus: mida iga hobuseomanik peab teadma<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Hobuste astma on suhteliselt uus termin, see aga ei tähenda, et haigus oleks uus. Varem tunti sama haigust IAD/RAO (inflammatory airway disease, recurrent airway obstruction) ja COPD (chronic obstructive pulmonary disease) nime all – rahvakeeli lihtsalt emfüseem. Termin hobuste astma on võetud kasutusele, sest haigusel on väga palju sarnasusi inimestel esineva astmaga.

Mis on hobuste astma?

Hobuste astma on põletikuline (aga mitte infektsioosne) hingamisteede haigus, mida iseloomustab hingamisteede ärritus ja suurenenud limaproduktsioon reaktsioonina sissehingatavatele allergeenidele (tolm, hallitusseened).

Astma raskusaste võib varieeruda kergest raskekujuliseni. Kui raskekujuline astma on väga selgete ja iseloomulike kliiniliste tunnustega- köha, pingutatud hingamine laiali sõõrmetega ja kõhulihaste abil (nn „kõhuhingamine“), vilinad väljahingamisel ja tugev treeningtalumatus-, siis kergekujulist astmat ei pruugita seevastu väga kergesti tuvastada. Seda seetõttu, et haigus kujuneb välja tasapisi ja puhkeolekus on need hobused täiesti normaalsed. Hobune võib vaid aeg-ajalt köhatada, treeningust aeglasemalt taastuda või olla eeldatavast madalama sooritusvõimega.

Siiski on väga oluline diagnoosida astma just faasis, kus see on veel kergekujuline, sest selles etapis on muutused pöörduvad. Raskekujulise astma väljakujunemisel tekivad kopsukoes muutused, mida enam olematuks teha ei saa ja jääb üle vaid sümptomeid leevendada. Sellegipoolest on võimalik ka nende hobuste elukvaliteeti märkimisväärselt parandada.

Kuidas hobuste astmat diagnoositakse?

Hobuste astma kahtlus tekib tavaliselt anamneesiandmete ja kliinilise ülevaatuse põhjal. Samuti tehakse hobusele vereanalüüsid põletikumarkerite kontrolliks – see ei aita küll otseselt hobuste astmat diagnoosida, kuid on oluline infektsioonide välistamiseks. Astma diagnoosi kinnitamiseks võetakse hobuse kopsust BAL-proov, mida tuntakse rahvakeeli ka kopsuloputusproovi nime all.

BAL on oma olemuselt suhteliselt lihtne ja hobusele ohutu protseduur, mis viiakse läbi kerges rahustuses. BAL-proovi on võimalik võtta ka tallitingimustes. Proovi käigus viiakse hobuse kopsu ühte osasse väike kogus steriilset vedelikku, mis sealt uuesti kokku kogutakse. Vedelikuga koos kogutakse proovimaterjali hulka ka kopsus olevaid rakke ja just nende tüübi ja osakaalu hindamisel mikroskoobi all ongi võimalik astma diagnoos kinnitada ja selle raskusastet hinnata. Loomulikult, nagu kõigi analüüsidega, tuleb laborleide hinnata vastavuses hobuse kliiniliste tunnuste ja teiste leidudega.

Lisaks eelnevale saab täiendavaks diagnostikaks kasutada ka ülemiste hingamisteede endoskoopiat. See võimaldab hinnata hingamisteedes esineva lima hulka ja tuvastada mitmeid teisi astmaga kaasnevaid või sarnaseid sümptomeid tekitavaid patoloogiaid, mida ilma kaamerapildita kuidagi kindlaks teha ei õnnestuks.

Kuidas hobuste astmat ravitakse?

Astma ravi põhikomponendid on inhaleeritavad või süsteemsed kortikosteroidid ja bronhilaiendajad, mis vähendavad hingamisteedes olevat põletikureaktsiooni ja kaasnevat bronhide ahenemist. Kuna süsteemsed kortikosteroidid on väga suurel hulgal hobustest vastunäidustatud, on järjest enam liigutud inhaleeritavate hormoonide kasutamise suunas, mis toimivad efektiivselt hingamisteedesse, kuid omavad ülejäänud organismis minimaalset efekti.

Inhaleeritavad hormoonid on tihti juba kombineeritud bronhilaiendajatega, kuid vajadusel on neid võimalik anda ka suukaudselt. Oluline on teada, et bronhilaiendajaid ei tohi kasutada ainsa ravina ilma kortikosteroidideta.

Enamasti kaasneb astmaga rohkemal või vähemal hulgal lima kogunemist hingamisteedesse, mistõttu kasutatakse tihti ka rögalahtisteid, et lima vedeldada ja soodustada selle väljutamist hingamisteedest.

Kõigi nende ravimite eesmärk on ägedate sümptomite parandamine. Astma ravi nurgakivi on aga keskkonnatingimuste kontrollimine ning sealsete allergeenide ja ärritajate vähendamine. Õnneks on mitmeid soovitusi, mille järgimisel on võimalik nii astmahaigete hobuste keskkonda parandada kui hoida teiste, veel tervete hobuste hingamisteede tervist.

Mõned üldised soovitused

• Hein peab olema hea kvaliteediga ja võimalikult tolmuvaba. Selge on see, et iga hein tolmab mingil määral – astmahaige hobuse jaoks on tavaliselt ka kõige ilusam hein liiga tolmune.
  Seetõttu on oluline nende hobuste hein vahetada kuivsilo vastu või heina leotada. Leotamine on kahtlemata tülikas ja vahel ka võimatu, eriti Eesti talve tingimustes. Leotamisele hea alternatiiv on heina aurutamine. Kuigi heinaauruti soetamine on esialgu suhteliselt suur kulu, on see pikas perspektiivis jätkusuutlikum ja soodsam, kui hobust pidevalt ravida.
• Kindlasti tuleks vältida olukorda, kus hobusele viiakse koplisse korraga terve heinarull, eeskätt ilma söötmiseks mõeldud heinavõrguta, mis takistaks neil ninapidi heinarulli sees olemist. Sellisel juhul hingavad hobused heinatolmu pidevalt sisse ja astma väljakujunemine on vaid aja küsimus.
• Tallirutiin peaks tagama võimalikult tolmuvaba keskkonna. Bokside tegemise, heina jagamise, tallikoridori pühkimise ajal peaksid hobused viibima õues. Heina ei tohiks hoida talli vahel.
• Hobune peaks olema võimalikult kaua õues. On selge seos astma esinemissageduse ja aja vahel, mille hobune veedab tallis. Mõne hobuse jaoks võib olla lahenduseks ka 24/7 õues elamine.
• Allapanu peaks olema samuti võimalikult tolmuvaba. Põhk ja peenike, tolmav saepuru on hingamisteede jaoks väga ärritavad. Sobivamad on tolmuvaba höövlilaast, kanepiallapanu, aga ka turvas.
• Väga olulisel kohal on ka tallide ventilatsioon: loomulikult tuleb vältida tuuletõmbust, kuid õhuvahetus tallis peab olema piisav. Kahjuks on väga paljudes tallides kasutusel praktikad, kus uksed ja aknad pannakse talvel tihedalt kinni arvates, et hobused kardavad külma või peljates (arusaadavalt) veesüsteemide jäätumist. Talli kogunevad liigniiskus, ammoniaak ja tolm on aga olulised faktorid hingamisteede tervise halvenemises.

Kergematel juhtudel piisabki astma raviks hobuse keskkonnatingimuste muutmisest. Ka ravimite kasutamisel on nende põhimõte vähendada põletikku, kuni pidamises läbiviidavad muudatused mõju avaldama hakkavad. Mõnikord on siiski vajalik ka pikemaajalisem ravi ja raskekujulise astma korral võib ikka tekkida uusi ägenemisi, mida tuleb taas ravida.

Halb praktika on aga see, kui hobust aina uuesti ja uuesti ravitakse, ilma hobust ümbritseva keskkonnaga midagi ette ei võtmata. See võib küll ajutiselt tunduda enam-vähem toimivat, kuid maksab kätte järgnevate aastate jooksul ja siis on hilja juba kopsukoes tekkinud muutusi ümber pöörata.

The post Hobuste astma- mis see on ja kuidas ravida? appeared first on LEMMIKLOOM 24.