Mis on fruktaan?

Fruktaan on taimede ladestatav süsivesik, mis koosneb fruktoosimolekulide ahelatest. See on taimede energiavaru, eriti külmemate ja päikeseliste ilmade korral, kui fotosüntees on aktiivne, aga kasvu jaoks energiat kohe ei kasutata.

Kõige rohkem fruktaani leidub:

• Kevadisel ja varasuvisel rohukasvul

• Päikeseliste päevade ja jahedate ööde järel

• Stressis olevates taimedel (nt kuivus, külm, tugev niitmine)

Mida intensiivsemad on need tingimused, seda kõrgem on fruktaani sisaldus karjamaal.

Miks fruktaan on hobustele probleemiks?

Hobuse seedesüsteem on arenenud töötlema rohu tavalisi suhkruid ja kiudaineid, kuid fruktaani eripära seisneb selles, et:

• Hobuse magu ja peensool EI suuda fruktaani lagundada.

• Fruktaan jõuab muutumatul kujul jämesoolde.

• Seal hakkavad bakterid fruktaani kiirelt fermenteerima.

See kiire fermentatsioon põhjustab:

• Liigse happe tekke

• Jämesoole happesuse languse

• Heade bakterite hukkumise ja halbade bakterite vohamise

• Toksiinide vabanemise, mis satuvad vereringesse ja võivad esile kutsuda põletikke.

Kõik see suurendab oluliselt laminiidi riski — seisundit, mis võib viia tugeva valu ja isegi hobuse eutanaasiani.

Kuidas vähendada fruktaaniriski?

Karjatamine toimugu läbimõeldult:

• Karjatamine hommikuti, kui fruktaani tase on madalam.

• Vältida karjatamist pärast jahedaid öid ja väga päikeselisi päevi.

• Järk-järguline karjatamine, et seedesüsteemil oleks aega kohaneda.

• Rohusisalduse hindamine — noor ja lopsakas rohi sisaldab rohkem fruktaane.

Eririskiga hobuste kaitse:

• Kasutada spetsiaalseid söötureid või piirata karjatamise aega.

• Pakkuda kõrgekvaliteedilist kuiva heina enne karjamaale laskmist.

• Jälgida kehakaalu ja kabjakuju muutusi regulaarselt.

Kokkuvõte

Fruktaan on taimede loomulik varuaine, mis võib hobuste jaoks olla kevadel tõsiseks ohuks. Õige karjatamishaldus, teadlikkus ilmastiku mõjudest ja hobuse tervise jälgimine aitavad vältida ohtlikke tagajärgi nagu laminiit. Kevadine karjatamine peab toimuma teadlikult ja järk-järgult, tagades hobustele ohutu ja rõõmsa rohuaia nautimise.

The post Fruktaan hobuse toidus: mis see on ja miks see võib olla ohtlik?<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Miks on värske rohi hobustele nii ahvatlev, aga ka ohtlik?

Värske kevadine rohi sisaldab rohkelt vett, suhkruid ja valke. See on hobuste jaoks maitsev ja toitainerikas, kuid võib põhjustada ka seedeprobleeme või isegi tõsiseid haigusseisundeid, näiteks laminiiti. Hobuse seedesüsteem vajab aega, et kohaneda muutustega dieedis.

Olulised riskid:

• Laminiit – seotud rohke suhkrusisalduse ja ainevahetushäiretega.

• Koolikud – seedetrakti ärritus ja gaasid.

• Kõhulahtisus –seedesüsteemi kohanemisraskused uue toiduga.

Kuidas valmistada hobust ette karjatamiseks?

Edukas kevadine karjatamine algab juba varakevadel, enne kui hobune üldse rohumaale lastakse.

Samm-sammult karjatamise alustamine:

1. Järk-järguline harjutamine: alguses 10–15 minutit päevas, suurendades aegamisi iga päev, kuni paari tunni võrra.

2. Väike ja piiratud ala: esimesed nädalad võiks hobune pääseda ainult piiratud platsile, et vältida liigsöömist.

3. Kuivhein enne karjamaale minekut: anna hobusele enne väljalaskmist hein, et vähendada ahnust rohu järele.

Kas kõik hobused vajavad erilist ettevaatust?

Mõned hobused on kevadel eriti ohustatud ja vajavad hoolikamat jälgimist:

• Ülekaalulised hobused – kõrgem risk laminiidi tekkeks.

• Ponid ja väiksemad tõud – ainevahetushäired on sagedasemad.

• Hobused, kellel on olnud laminiit või ainevahetusprobleemid – eriti tundlikud suhkru kõikumisele.

Neile hobustele võib vaja minna piiranguid isegi terve hooaja jooksul, kasutades näiteks spetsiaalseid “slow feeder” lahendusi.

Mida jälgida kevadisel karjamaal?

Kõik rohi pole ühesugune. Kevadine rohi on väga suhkrurikas eriti päikesepaistelise ilma ja külmade ööde järel. Sellistes tingimustes suureneb taimedes fruktaani sisaldus, mis on teadaolev laminiidi tekkimise riskitegur.

Praktilised nõuanded:

• Eelista karjatamist hommikuti, kui fruktaani tase on madalam.

• Väldi karjatamist pärast külmi öid ja väga päikesepaistelisi päevi.

• Kontrolli karjamaa seisukorda – liiga lopsakas ja kiire kasv viitab kõrgele suhkrusisaldusele.

Millal on ohutu hobust kauem karjamaale jätta?

Kui hobune on järk-järgult harjunud värske rohuga (tavaliselt 2–4 nädalat), võib teda karjamaale jätta pikemaks ajaks. Samas peab jätkuvalt jälgima:

• Kehakaalu tõusu

• Käitumise muutusi (nt ärevus, väsimus)

• Kerge lonkamise või ebamugavuse märke (laminiidi varajased sümptomid)

Kokkuvõte: Kuidas tagada hobuse kevadine karjatamine turvaliselt?

Värske rohi on hobusele kasulik ainult siis, kui üleminek toimub aeglaselt ja läbimõeldult. Oluline on:

• Harjutada hobust rohuga tasapisi

• Anda paralleelselt kuiva heina.

• Valida karjatamise aeg ja tingimused teadlikult.

• Jälgida tervise osas tundlikke hobuseid eriti hoolikalt

Õige ettevalmistus ja tähelepanelik jälgimine tagavad, et kevadine karjatamine muutub hobusele rõõmuks, mitte ohuks.

The post Hobuse kevadine karjatamine: mida peaks teadma värske rohu söötmisest! appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Laminiit on seisund, mille korral hobuse kabja sees asuvad lamellid ehk sidekoelamellid – mis ühendavad kabjaluu kabjakapsliga – põletikust või verevarustuse häiretest kahjustuvad. See sidekude võib laguneda, mis võib põhjustada kabjaluu vajumise või pöördumise (rotatsioon) kabjas – väga valulik ja tihti püsivate tagajärgedega seisund.

Laminiit ei ole üksik haigus, vaid sümptomaatiline reaktsioon mingile muule kehas toimuvale probleemile.

Laminiidi anatoomia – mis kabjas juhtub?

• Kabjas on ~600-700 lamelli (piklikud voldid), mis ühendavad kabjaluu ja kabjakapsli.

• Kui lamellid põletikust või hapnikupuudusest kahjustuvad, ei suuda nad enam luud kapslis kinni hoida.

• Kabjaluu võib siis hakata vajuma allapoole, pöörduma või mõlemat, mis tekitab tohutut survet kabja sees.

Põhjused ja riskitegurid

Laminiidi võib vallandada mitu erinevat tegurit:

1. Ainevahetuslik laminiit

• Insuliiniresistentsus ja hobuste metaboolne sündroom (EMS)

• Cushingi tõbi (PPID)

• Liigne suhkrurikas toit (nt värske kevadine rohi, teraviljad)

2. Endotoksiline laminiit

• Seedetrakti probleemid (koolikud, soolepõletikud, seisnud sööda söömine)

• Toksiinide vabanemine verre → põletik kogu kehas

3. Mehaaniline laminiit (traumaatiline)

• Ühe jala ülekoormus (nt kui teisel jalal on raske vigastus)

• Pikaajaline liikumatus või seismine kõval pinnasel

4. Iatrogeenne laminiit

• Mõned ravimid (nt kõrged steroididoosid tundlikel hobustel)

Sümptomid

Laminiit võib tekkida ägedalt või kujuneda välja krooniliselt. Tunnused:

Varased (subkliinilised) märgid:

• Soojus kabjas

• Tugev digitaalne pulss (kabja taga, alajäsemel)

• Liikumisraskused kõval pinnasel

• Tundlikkus ringil käimisel

Ägedad sümptomid:

• Valu kõigis kapjades, tihti esijalad

• Ebatavaline kehahoid – tagajalad alla surutud, et kergendada esijalgu

• Väga raske liikuda või keeldub üldse liikumast

• Tugev digitaalne pulss

• Oksendav või higistav välimus, kiire pulss, stress

Kroonilised nähud:

• Deformeerunud kabjad (piklikud varbajooned)

• Laienenud kabjaseina ja -luu vahe

• Vajunud või pöördunud kabjaluu (näha röntgenpildil)

Diagnoosimine

Veterinaar teeb kindlaks laminiidi olemasolu sümptomite ja täiendavate uuringute põhjal:

• Kapjade palpatsioon (soojus, pulss, tundlikkus)

• Liikumise hindamine

• Röntgen – näitab kas kabjaluu on vajunud või pöördunud

• Veretööd (näiteks, et hinnata insuliinitaset, põletikunäitajaid)

• Insuliinitestid, kui kahtlustatakse metaboolset põhjust

Ravi

Laminiidi ravi on olukorraspetsiifiline, kuid üldised eesmärgid on:

Valuravi

• NSAID-id (nt fenüülbutasoon)

• Vajadusel tugevamad valuvaigistid (nt opioidsed ravimid)

Põhjuste kõrvaldamine

• Dieedi muutmine (eemaldada suhkrurikkad söödaallikad)

• EMS või PPID ravi (nt pergoliid Cushingi puhul)

• Toksiliste seisundite ravi (nt koolik, infektsioon)

Kabjatoetus

• Pehmendatud pinnas, näiteks sügav allapanu

• Spetsiaalsed tallatoed või ortopeedilised abivahendid

• Tihe koostöö sepa ja veterinaariga

Rahu ja piiratud liikumine

• Hobune peab olema liikumispiirangus (väike aedik või tallis)

• Liikumine alles siis, kui valu ja põletik on taandunud

Taastumine ja prognoos

Laminiidist taastumine on aeglane ja võib võtta nädalaid kuni kuid. Tõsise pöördumise korral võib kabjaluu läbi kabjapõhja vajuda (perforatsioon), mis on sageli lootusetu juhtum.

Prognoos sõltub:

• Kui kiiresti ravi alustati

• Kabjaluu asendist (rotatsioon/penetratsioon)

• Põhjuse ravitavusest (nt EMS kontrollitav, PPID eluaegne)

• Omaniku pühendumusest ja hobuse valu taluvusest

Ennetus

• Kaalu kontroll – ära lase hobusel minna ülekaaluliseks

• Piira suhkrurikast rohtu, eriti kevadel/sügisel

• Regulaarne sepatöö – korras kabjad = väiksem risk

• Metaboolse seisundi testimine, eriti kui on rasvumine või PPID kahtlus

• Väldi liigseid teravilju või „energiasööta” hobustele, kes ei tööta aktiivselt

• Jälgi varajasi märke – digitaalne pulss, liikumisraskus, soojus kapjades

Kokkuvõte

Laminiit on tõsine ja sageli alahinnatud haigus, mille tagajärjed võivad olla püsivad või isegi surmavad. Edukas ravi ja taastumine sõltuvad varajasest märkamisest, täpsest diagnoosist, põhjusliku teguri kõrvaldamisest ja pühendunud järelhooldusest. Ennetus on seejuures kõige tõhusam „ravimeetod”.

The post Laminiit hobustel<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

1. Venitusharjutused

Need aitavad vabastada pingeid ja suurendada painduvust.

Kaelavenitus porgandi või maiusega

• Hoia maiust madalal hobuse rindkere lähedal → lase hobusel sirutada kaela alla.
• Seejärel suuna maius ühele ja teisele poole, nii et hobune venitab oma külgi.
• Korda mõlemale poole 3–5 korda.

Esijalgade venitus

• Tõsta hobuse esijalg õrnalt ette ja hoia venitusasendis 10–15 sekundit.
• Aitab vabastada õla- ja seljalihaste pingeid.

Tagajalgade venitus

• Tõsta hobuse tagajalg taha suunas (nagu rautamise ajal) ja hoia seal 10–15 sekundit.
• Parandab puusa- ja seljalihaste liikuvust.

2. Tasakaalu- ja süvalihaste harjutused

Need harjutused aitavad tugevdada hobuse kere süvalihaseid ja parandada tasakaalu.

Mägede ja kallakute kasutamine

• Jalutamine või traav ülesmäge tugevdab selja- ja tagajalalihaseid.
• Allamäge liikumine parandab tasakaalu ja koordinatsiooni.

Külgmised liikumised (nt küljendused, tagurdamine)

• Aidavad arendada painduvust ja tugevdavad hobuse kere.
• Jaluta hobust väikese nurgaga diagonaalselt edasi-tagasi.

Kavaletid ja madalad takistused

• Jalutamine ja traav üle madalate puude aitab hobusel tõsta jalgu ja tugevdab selga.
• Alusta madalatest takistustest (10–20 cm) ja tõsta järk-järgult vastavalt hobuse võimetele.

3. Selja ja ristluu toetavad harjutused

Need on eriti kasulikud hobustele, kellel on olnud seljaprobleeme.

“Kassi selg” ehk selja tõstmine

• Libista käega mööda hobuse kõhtu ja stimuleeri teda oma selga tõstma.
• Aitab tugevdada seljalihaseid ja vähendada pinget nimmepiirkonnas.

Puusa kallutamine

• Seistes hobuse taga, vajuta õrnalt ühe puusa peale ja oota, kuni hobune reageerib kerge nihkega.
• See aitab vabastada puusa- ja nimmeosas olevaid pingeid.

Harjutuste sagedus ja ohutus

• Alusta rahulikult ja lühikese ajaga (5–10 minutit päevas).
• Ära sunni hobust venitama või liikuma, kui ta tundub jäik või vastumeelne. *
• Kui hobune on hiljuti saanud kiropraktilist ravi, küsi spetsialistilt soovitusi individuaalsete harjutuste jaoks.Loe veel hobuste kiropraktika kohta

The post Hobuse liikuvust ja keha tasakaalu toetavad harjutused<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Kui inimene leiab oma hingelooma, on see palju enamat kui lemmiklooma ja omaniku suhe. See on sügav ja seletamatu side, mida ei saa sõnadesse panna. Hingeloom tunneb sind enne, kui sa ise tead, mida vajad. Ta lohutab sind just siis, kui oled kurb. Ta tervitab sind tingimusteta rõõmuga ka siis, kui sa ise end sellisena ei tunne. Ta on seal, kui sa vajad vaikust ja mõistmist, ilma et peaksid midagi ütlema.

Hingeloom on see üks ja ainus, kes mõistab su hinge sügavust ilma ühegi sõnata.

Hingeloom ja side temaga

Mõned ütlevad, et hingeloom ei ole pelgalt lemmikloom, vaid osa meie hingest – keegi, kes on tulnud meile midagi õpetama, midagi kinkima või meid millestki läbi kandma. See side on nii tugev, et see võib kesta eluaeg ja kui hingeloom lahkub, jääb tema kohalolu alles.

Hingeloom võib olla:

• Koer, kes tuli su ellu just siis, kui sa vajasid kõige rohkem tingimusteta armastust.
• Kass, kes oskas leida su kõige valusamad hetked ja rahustada sind oma vaikse kohaloluga.
• Hobune, kelle seljas tundsid end esimest korda päriselt vabana.
• Iga teine loom, kelle pilk, puudutus ja kohalolu tegid su hingele ruumi hingata.

Need erilised lemmikud muudavad meid sügavalt. Nad õpetavad meile, mida tähendab tõeline armastus, kannatlikkus ja hetkes elamine.

Kui hingeloom lahkub – kuidas leida lohutust?

Hingelooma kaotus on üks sügavamaid valusid, mida loomasõber võib kogeda. See ei ole lihtsalt lemmiku lahkumine – see on tunne, nagu kaotaksid osa iseendast. See on vaikuse valu, kui pole enam tuttavat hingamist su kõrval, puudutust su käe all ega neid armastavaid silmi, mis sind alati mõistsid.

Kui hingeloom lahkub, jäävad alles mälestused, armastus ja nähtamatu side, mis ei katke kunagi.

Sa võid tunda end üksikuna, aga sa ei ole üksi. Hingeloom ei ole kadunud – ta on endiselt sinuga:
Tuttavas jalutuskohas, kus te alati käisite.
Tuuleiilis, mis paitab su põske.
Vaikuses, kus sa tunned ootamatult tema kohalolu.
Unedes, kus ta tuleb sind külastama ja meenutama, et armastus ei kao.

Hingeloom ei lahku kunagi. Ta lihtsalt muutub millekski nähtamatuks. Tema puudutus on endiselt su südames, tema armastus on igavene ja ta jääb alati osaks sinust.

Kuidas hoida hingelooma mälestust elus?

Kui hingeloom on lahkunud, võib lein olla raske, aga on viise, kuidas tema kohalolu endiselt oma elus hoida:

Loo mälestuskoht – istuta puu, aseta küünal või hoia tema pilt erilises kohas.
Kirjuta temast – jaga oma lugu, kirjuta talle kiri või loo fotoraamat.
Aita teisi loomi tema mälestuseks – kas annetades, aidates kodutuid loomi või pakkudes armastust uuele hingeloomale.
Räägi temast – jagatud lood hoiavad armastuse elavana.

Jaga oma lugu – su hingeloom elab mälestustes edasi

Kui oled kaotanud oma hingelooma, tea, et sa ei ole üksi. Jaga oma lugu, räägi temast, meenuta teda armastusega – sest niikaua, kui tema mälestus on elus, elab ka tema armastus sinuga edasi.

Kui soovid jagada oma lugu või otsid tuge, oled alati oodatud helistama loomaarsti nõuandeliinile 9000 112 (3 eur/min).

Hingeloomad jäävad igavesti meie südamesse.

The post Hingeloom – eriline side lemmikloomaga, mis jääb igaveseks appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Lordoos on hobuse selgroo ebanormaalne kõverus, mille korral lülisammas vajub selja keskosas allapoole, tekitades nähtava lohu. Seda seisundit nimetatakse ka “luigekaelaks” või “vajunud seljaks” ning see võib varieeruda kergest esteetilisest kõrvalekaldest kuni tõsise füüsilise probleemini, mis mõjutab hobuse liikumist ja elukvaliteeti.

Mis põhjustab lordoosi hobustel?

Lordoos võib olla kaasasündinud või omandatud elu jooksul. Peamised põhjused on järgmised:

1⃣ Geneetiline eelsoodumus

Mõnel hobusel on kaasasündinud nõrgem seljalihaste ja sidekudede struktuur, mis võib viia lordoosi tekkeni.
Tõud, kellel esineb lordoosi sagedamini:
Ameerika sadulhobused (American Saddlebred)
Tennessee Walking Horse
Muud kergemat tüüpi ratsahobused

2⃣ Vanusega seotud muutused

Vanematel hobustel võib lihaste ja sidekoe nõrgenemine viia selja keskosa vajumiseni.
Sageli tekib hormonaalsete muutuste või loomuliku lihaskao tagajärjel.

3⃣ Ebaõige kasutus ja treening

Valesti paigaldatud sadul võib avaldada pikaajalist survet hobuse seljale, aidates kaasa lordoosi tekkele.
Ebatasakaalus ratsanik või vale treening, kus hobune liigub pidevalt vales asendis, võib põhjustada selja lihaste nõrgenemist ja lülisamba deformatsiooni.

4⃣ Tiinus ja poegimine

Mõned märad, kes on korduvalt poeginud, võivad kogeda sidekoe lõtvumist, mis põhjustab selja vajumist.
See esineb eriti suurte või sagedaste varssade kandmise tagajärjel.

5⃣ Trauma ja vigastused

Seljaaju vigastused või lülisamba nihked võivad põhjustada püsivat lordoosi.
Sagedased kukkumised, libastumised või vale treeningu tõttu saadud traumad võivad mõjutada hobuse rühti ja selgroo tervist.

Millised on hobuse lordoosi sümptomid?

Lordoosi võib ära tunda järgmiste tunnuste järgi:
Selgroo keskosa vajumine – selja keskosas on nähtav lohk.
Muutunud liikumine – hobune võib liikuda jäigalt või ebamugavalt.
Raskused saduldamisel ja ratsutamisel – hobune võib näidata ebamugavust või valu, eriti kui surve seljale suureneb.
Lihaste nõrgenemine – eriti seljalihaste ja kõhulihaste piirkonnas.
Vähendatud sooritusvõime – hobune võib väsida kiiremini ja mitte suuta säilitada head rühti.

Kuidas diagnoositakse lordoosi?

Loomaarst või veterinaarne ortopeed teeb hobusele põhjaliku füüsilise läbivaatuse.
Röntgen või ultraheli aitab hinnata lülisamba deformatsiooni ulatust.
Liikumisanalüüs võib paljastada, kuidas lordoos mõjutab hobuse liikumist ja sooritusvõimet.

Kas lordoosi saab ravida?

Lordoosi ei saa täielikult tagasi pöörata, kuid seda saab hallata ja leevendada, et hobuse elukvaliteet oleks võimalikult hea.

1⃣ Õige treening ja lihaste tugevdamine

Märksõna on süvalihaste tugevdamine!
Kasulikud harjutused:

• Kõhulihaste tugevdamine – tagumiste jalgade all hoidmine või maapinnale madalate tõkete lisamine.
• Seljalihaste treening – madala peaga töö, näiteks ratsutamine pikemas raamistikus, et hobune õpiks oma selga kandma.
• Mägede ja kallakute läbimine jalutuskäikudel, mis aitab tugevdada süvalihaseid.

Vältida tugevat hüppetreeningut ja liiga suurt koormust, sest see võib lordoosi süvendada.

2⃣ Ratsutamine ja sadula sobivus

Kui hobust saab endiselt ratsutada, peab sadul olema 100% hobusele sobiv.
Sadula sobivust võib aidata hinnata sadulapassija või veterinaararst.
Ratsaniku tasakaal on kriitiline, sest ebaühtlane raskus võib lordoosi süvendada.

3⃣ Füsioteraapia ja massaaž

Lihaste lõdvestamine ja tugevdamine füsioteraapia abil võib aidata lordoosiga hobusel paremini liikuda.
Kiropraktika ja massaaž võivad aidata parandada liikuvust ja leevendada valu.
Laserteraapia või magnetravi võivad aidata leevendada põletikku ja toetada lihaste lõdvestumist.

4⃣ Õige toitumine ja lisandid

Hobune peab saama piisavalt proteiini ja aminohappeid, et toetada lihaste arengut.
Glükosamiin ja kondroitiin – aitavad liigeste tervist hoida.
Omega-3 rasvhapped – toetavad põletikuvastast toimet ja lihaste tervist.

Kas lordoos mõjutab hobuse eluiga ja kasutust?

Kerge lordoosiga hobused võivad elada täisväärtuslikku elu ja osaleda kergetes ratsutamistreeningutes.
Raskema lordoosiga hobused ei pruugi olla sobivad ratsutamiseks, kuid saavad endiselt nautida head elu koplis ja teha kergeid liikumisharjutusi.
Lordoos iseenesest ei ole valulik, kuid vale treening, kehv varustus või lisanduvad liigeseprobleemid võivad põhjustada valu ja ebamugavust.

Kokkuvõte

Lordoos on hobuse lülisamba kõverdumine, mille põhjuseks võivad olla geneetika, vanus, vale treening või trauma.
Sümptomiteks on selja keskosa vajumine, lihaste nõrgenemine ja võimalikud liikumisprobleemid.
Ravi ja hooldus hõlmab õiget treeningut, sobivat sadulat, füsioteraapiat ja õiget toitumist.
Lordoosiga hobune võib endiselt elada täisväärtuslikku elu, kui teda õigesti hooldada ja treenida.

Kui su hobusel esineb lordoosi märke, konsulteeri loomaarstiga ja loo talle sobiv treening- ja hoolduskava!

The post Hobuse lordoos – põhjused, sümptomid ja hooldus<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

The post Seeniorhobune – kuidas tagada talle väärikas ja mugav elu? appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Koolikute ravi sõltub peamiselt sellest, millist tüüpi probleemiga on tegemist ja seda aitavadki kõik eelmises artiklis kirjeldatud diagnostikameetodid välja selgitada, sest näiteks maohaavandite ja käärsoole asendimuutuse või soolepõletiku ja -ummistuse ravi erinevad üksteisest täielikult.

Valuravi on igat tüüpi koolikute ravi oluline osa. Meeles tuleb siiski pidada, et valuvaigisti ise ei ravi midagi ja kui ühest doosist valuvaigistist ei piisa, on see alati ohumärk. Sellisel juhul ei tohi kindlasti valuvaigisti andmist korrata, eriti kui ravimi toimeaeg pole veel möödunud, vaid tuleb tegeleda lisadiagnostikaga ja toimida vastavalt edasistele leidudele, vastasel juhul võivad väikestest probleemidest kergesti saada suured või lausa lahendamatud. Kui koolikute põhjus on selge ja olukord ei vaja kirurgilist sekkumist, kuid valu on siiski väga tugev, on selle vaigistamiseks võimalik kombineerida mitmeid erineva toimemehhanismiga ravimeid.

Vedelikteraapia võib olla vältimatult vajalik probleemi lahendamiseks (sooleummistus), aga võib olla ka tugiravi, kui hobuse üldseisund on raske ja tal on vedelikupuudus. Vedelikke saab manustada kanüüli kaudu veenisiseselt ja/või sondiga makku. Meetodi valik sõltub probleemi olemusest ja hobuse üldseisundist. Enamasti pöördutakse hobustega, kes vajavad pikemaajalist vedelike manustamist, kliinikusse.

Mõned ravivõtted on suunatud väga kindlalt konkreetse probleemi kõrvaldamiseks, näiteks ravimid, mis panevad põrna kokku tõmbama, et vales asendis käärsooleosa saaks oma kohale tagasi minna. Sellised võtted aitavad aga vaid siis, kui probleem on avastatud varakult ja sool ei ole veel väga tugevalt gaasiga täitunud.

Enamik koolikupatsiente ei ole nõus sööma või on nende ajutine söödata hoidmine vajalik probleemiga tegelemiseks. Sellisel juhul tuleb neile lisaenergiat võimaldada muul moel, et hoida ära negatiivset energiatasakaalu. Eriti oluline on see ülekaaluliste ja tiinete hobuste juures. Samuti antakse hobustele nälgimise perioodil ravimeid, mille eesmärk on kaitsta magu maohappe eest.

Kui vaatamata olukorra adekvaatsele hindamisele ja toetavale ravile on valu siiski raske kontrollida, hobuse üldine seisukord halveneb või on selged kirurgilise sekkumise vajadusele viitavad leiud, tuleb ette võtta erakorraline diagnostiline laparotoomia ehk rahvakeeli koolikulõikus. Lõikuse prognoos sõltub väga paljudest faktoritest, millest olulisimad on aeg, mille jooksul lõikusele jõutakse ja probleemi olemus.

Mida saab omanik teha, et koolikute teket ennetada?

• Jälgi, et hobuse sööt oleks hea kvaliteediga. Kindlasti ei tohi hobusele anda hallitanud või muidu riknenud sööta. Kuivsilo söötmisel jälgi, et niiskem silo talvel miinuskraadidega ei külmuks ega suvel liiga kaua avatuna söötmist ootaks. Sama kehtib heina leotamise korral.
• Hobune peaks maksimaalselt energiat saama koresöödast. Väga suurte koguste, eriti suhkru-ja tärkliserikaste jõusöötade söötmine suurendab koolikute riski. Kui su hobune kindlasti vajab lisaenergiat, jaga see päeva peale mitmeks väiksemaks söögikorraks. Samuti on turul rohkelt ohutumaid energiarikkaid alternatiive.
• Kõik söödamuutused tuleb teha järk-järgult, et hobuse seedesüsteem saaks aega muutustega kohaneda. See kehtib nii jõusööda kui koresööda kohta.
• Hobusel peab olema pidev juurdepääs värskele joogiveele. Lume söömisest ei piisa hobuse veetarbe katmiseks. Veetarbimist aitab talvel optimaalsena hoida leige joogivee pakkumine –hobused joovad seda meelsamini kui jääkülma vett. Vahel joovad hobused väga vähe ja vett täis jooginõu seisab. Sellisel juhul tuleks kindlasti vett regulaarselt vahetada ja jooginõu veevahetuse käigus korralikult puhtaks pesta.
• Anna hobusele ussirohtu regulaarselt, vastavalt individuaalsele riskile ja roojaproovide tulemustele. Selles valdkonnas on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja mõistlik on konsulteerida loomaarstiga. Kindlasti kasuta vaid hobustele mõeldud suukaudseid pastasid. Sügiseti tuleks määrata hobuse süljest või seerumist paelussivastased antikehad või anda ussirohtu, mis on hävitab ka paelusse.
• Võimalda hobusele piisavalt liikumist, see ergutab soolemotoorikat. Koolikute, eeskätt sooleummistuste risk tõuseb, kui rohkelt liikuma harjunud hobune järsult boksi seisma jäetakse. Tihti on see vältimatu, näiteks ägedate ortopeediliste probleemide tõttu. Sel juhul on väga oluline hobuse enesetunnet, tema isu ja roojamist regulaarselt jälgida, et probleeme võimalikult vara tuvastada, eriti kui samal ajal antakse valuvaigisteid, mis võivad esimeste koolikutunnuste avaldumist varjata.
• Võimalda hobusele pidev ligipääs koresöödale ja/või väldi pikki söötmispause. Hobused on harjunud sööma umbes 18 tundi ööpäevas, mille vahele jäävad pausid ei ole pikemad kui 2-3 tundi. Pikad söötmispausid suurendavad maohaavandite riski ja stressikäitumist.
• Jälgi, et hobune elaks võimalikult liigiomast elu. Maohaavandite, eriti mao näärmelise osa haavandite teke, on suuresti seotud stressiga. Hobustele meeldib rutiin, vaba ligipääs söödale, liikumisvõimalus ja liigikaaslastega suhtlemine.
• Lase veterinaaril hobuse hambaid kontrollida vähemalt kord aastas. Põhjalikku suu ülevaatust on võimalik läbi viia vaid rahustatud hobusel, kasutades suuavajat ja head valgusallikat.

The post Koolikud- kuidas koolikuid ravitakse ja kuidas koolikute teket ennetada? II osa appeared first on LEMMIKLOOM 24.

The post Hobuste parasiidid<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Lapsi ei tohiks petta ega nende tundeid alahinnata – oluline on rääkida neile ausalt, kuid toetavalt, ning aidata neil leinaprotsessist läbi minna.

Lapsed ja surma mõistmine vanuse järgi

Kuidas laps lemmiklooma kaotust tajub, sõltub suuresti tema vanusest ja arengutasemest.

1⃣ Väikelapsed (2–4 aastat)

• Nad ei pruugi täielikult mõista, et surm on pöördumatu ja võivad küsida, millal lemmikloom tagasi tuleb.
• Nad võivad seostada surma une või ajutise lahkumisega („kass magab kaua” või „koer läks ära”).
• Neil võib olla raske mõista, miks nende sõber enam ei liigu ega reageeri.

Kuidas selgitada?
Ole konkreetne ja lihtsate sõnadega. „Meie koer oli väga haige ja ta suri. See tähendab, et ta ei saa enam süüa, joosta ega mängida.”
Ära kasuta eufemisme, nagu „läks magama” või „läks ära”, sest see võib last segadusse ajada ja hirmutada.
Anna lapsele kindlustunne. „Meie kass ei ole enam meiega, aga me saame teda alati mäletada.”

2⃣ Koolieelikud (5–7 aastat)

• Nad hakkavad mõistma, et surm on päris, kuid võivad arvata, et see on ajutine või pöörduv.
• Nad võivad arvata, et surm on karistus või et nad ise põhjustasid selle („Ma olin vihane ja ütlesin, et ma ei taha koera – kas see on minu süü?”).
• Neil võib olla palju korduvaid küsimusi, sest nad püüavad surma mõistet oma peas töödelda.

Kuidas selgitada?
Ole kannatlik ja valmis vastama korduvatele küsimustele. „Ei, meie koer ei tule tagasi, aga me saame teda alati armastada.”
Veendu, et laps ei tunne süüd. „Sa ei teinud midagi, mis põhjustas kassi surma. See ei ole kellegi süü.”
Anna lapsele võimalus rääkida ja oma tundeid väljendada.

3⃣ Kooliealised lapsed (8–12 aastat)

• Nad mõistavad, et surm on lõplik ja paratamatu.
• Nad võivad huvituda, mis surmaga tegelikult juhtub (nt mis juhtub kehaga pärast surma).
• Nad võivad kogeda sügavat kurbust, süütunnet või isegi viha, et lemmik enam nendega pole.
• Nad võivad varjata oma kurbust ja tegutseda nii, nagu see neid ei puudutaks.

Kuidas selgitada?
Räägi tõtt ja jaga lemmiklooma kaotusega seotud reaalsust. „Meie koer suri, sest ta oli väga vana ja haige. Ta ei tunne enam valu.”
Kuula lapse tundeid ja ära suru neid alla. „Kui sa tahad nutta, on see täiesti normaalne. Mina ka tunnen kurbust.”
Lase lapsel osaleda mälestustes. Võib-olla soovib ta kirjutada kirja oma lemmikule või joonistada temast pildi.

4⃣ Teismelised (13+ aastat)

• Nad mõistavad surma sügavust ja lõplikkust ning võivad kogeda sügavat emotsionaalset leina.
• Nad võivad leida oma viise leinaga toimetulekuks, näiteks kirjutamine, muusika või vaikuses olemine.
• Nad võivad vältida rääkimist ja soovida privaatsust oma tunnetega toimetulekuks.

Kuidas selgitada?
Austa nende emotsioone ja lase neil leinata omal moel. „Ma tean, et see on raske, ja ma olen su jaoks siin, kui tahad rääkida.”
Ära survesta neid oma tundeid jagama, aga loo ruum, kus nad saavad seda teha.
Paku võimalusi mälestada lemmikut, kui nad seda soovivad.

Mida lapsele öelda ja mida vältida?

Head viisid, kuidas selgitada lemmiklooma surma:

„Meie koer suri, sest ta oli väga vana ja haige. See tähendab, et ta ei tule enam tagasi.”
„Me kõik tunneme kurbust, sest me armastasime teda väga.”
„Ta ei tunne enam valu ja me saame alati meenutada, kui tore ta oli.”

Mida mitte öelda (võib last segadusse ajada või hirmutada):

„Ta läks magama.” (Laps võib hakata kartma magama jäämist.)
„Ta läks ära.” (Laps võib oodata, et lemmik tuleb tagasi või hakata kartma, et ka vanemad „lähevad ära”.)
„Ära muretse, võtame uue looma.” (Laps vajab aega leinamiseks – uus loom ei ole lahenduseks.)

Kuidas aidata lapsel lemmiklooma kaotusega toime tulla?

Luba tundeid väljendada. Kui laps tahab nutta, joonistada või rääkida, lase tal seda teha.
Loo mälestusrituaale. Näiteks küünla süütamine, kirja kirjutamine lemmikule või pildi joonistamine.
Räägi oma tunnetest. Kui laps näeb, et sina ka leinad, mõistab ta, et tema tunded on normaalsed.
Ole olemas. Laps vajab kindlustunnet, et ta pole oma leinas üksi.

Kokkuvõte: Kuidas rääkida lapsele lemmiklooma surmast?

Ole aus ja kasuta lihtsaid sõnu – ära ütle, et lemmik „läks ära” või „magab”.
Kinnita, et see pole lapse süü – mõnikord arvavad lapsed, et nad on midagi valesti teinud.
Anna lapsele ruumi ja aega leinata – iga laps leinab erinevalt.
Luba tal lemmikut mälestada – koos pildi joonistamine või lemmiku asjade kokku panemine võib aidata.

Lemmiklooma surm on raske ka täiskasvanutele, kuid lastel võib see olla nende esimene tõsine kaotus. Toeta ja mõista nende tundeid, sest see aitab neil elus paremini leinaga toime tulla.

The post Kuidas rääkida lapsele lemmiklooma surmast?<span class="badge-status" style="background:red">Tasuline</span>  appeared first on LEMMIKLOOM 24.