Koolikute ravi sõltub peamiselt sellest, millist tüüpi probleemiga on tegemist ja seda aitavadki kõik eelmises artiklis kirjeldatud diagnostikameetodid välja selgitada, sest näiteks maohaavandite ja käärsoole asendimuutuse või soolepõletiku ja -ummistuse ravi erinevad üksteisest täielikult.

Valuravi on igat tüüpi koolikute ravi oluline osa. Meeles tuleb siiski pidada, et valuvaigisti ise ei ravi midagi ja kui ühest doosist valuvaigistist ei piisa, on see alati ohumärk. Sellisel juhul ei tohi kindlasti valuvaigisti andmist korrata, eriti kui ravimi toimeaeg pole veel möödunud, vaid tuleb tegeleda lisadiagnostikaga ja toimida vastavalt edasistele leidudele, vastasel juhul võivad väikestest probleemidest kergesti saada suured või lausa lahendamatud. Kui koolikute põhjus on selge ja olukord ei vaja kirurgilist sekkumist, kuid valu on siiski väga tugev, on selle vaigistamiseks võimalik kombineerida mitmeid erineva toimemehhanismiga ravimeid.

Vedelikteraapia võib olla vältimatult vajalik probleemi lahendamiseks (sooleummistus), aga võib olla ka tugiravi, kui hobuse üldseisund on raske ja tal on vedelikupuudus. Vedelikke saab manustada kanüüli kaudu veenisiseselt ja/või sondiga makku. Meetodi valik sõltub probleemi olemusest ja hobuse üldseisundist. Enamasti pöördutakse hobustega, kes vajavad pikemaajalist vedelike manustamist, kliinikusse.

Mõned ravivõtted on suunatud väga kindlalt konkreetse probleemi kõrvaldamiseks, näiteks ravimid, mis panevad põrna kokku tõmbama, et vales asendis käärsooleosa saaks oma kohale tagasi minna. Sellised võtted aitavad aga vaid siis, kui probleem on avastatud varakult ja sool ei ole veel väga tugevalt gaasiga täitunud.

Enamik koolikupatsiente ei ole nõus sööma või on nende ajutine söödata hoidmine vajalik probleemiga tegelemiseks. Sellisel juhul tuleb neile lisaenergiat võimaldada muul moel, et hoida ära negatiivset energiatasakaalu. Eriti oluline on see ülekaaluliste ja tiinete hobuste juures. Samuti antakse hobustele nälgimise perioodil ravimeid, mille eesmärk on kaitsta magu maohappe eest.

Kui vaatamata olukorra adekvaatsele hindamisele ja toetavale ravile on valu siiski raske kontrollida, hobuse üldine seisukord halveneb või on selged kirurgilise sekkumise vajadusele viitavad leiud, tuleb ette võtta erakorraline diagnostiline laparotoomia ehk rahvakeeli koolikulõikus. Lõikuse prognoos sõltub väga paljudest faktoritest, millest olulisimad on aeg, mille jooksul lõikusele jõutakse ja probleemi olemus.

Mida saab omanik teha, et koolikute teket ennetada?

• Jälgi, et hobuse sööt oleks hea kvaliteediga. Kindlasti ei tohi hobusele anda hallitanud või muidu riknenud sööta. Kuivsilo söötmisel jälgi, et niiskem silo talvel miinuskraadidega ei külmuks ega suvel liiga kaua avatuna söötmist ootaks. Sama kehtib heina leotamise korral.
• Hobune peaks maksimaalselt energiat saama koresöödast. Väga suurte koguste, eriti suhkru-ja tärkliserikaste jõusöötade söötmine suurendab koolikute riski. Kui su hobune kindlasti vajab lisaenergiat, jaga see päeva peale mitmeks väiksemaks söögikorraks. Samuti on turul rohkelt ohutumaid energiarikkaid alternatiive.
• Kõik söödamuutused tuleb teha järk-järgult, et hobuse seedesüsteem saaks aega muutustega kohaneda. See kehtib nii jõusööda kui koresööda kohta.
• Hobusel peab olema pidev juurdepääs värskele joogiveele. Lume söömisest ei piisa hobuse veetarbe katmiseks. Veetarbimist aitab talvel optimaalsena hoida leige joogivee pakkumine –hobused joovad seda meelsamini kui jääkülma vett. Vahel joovad hobused väga vähe ja vett täis jooginõu seisab. Sellisel juhul tuleks kindlasti vett regulaarselt vahetada ja jooginõu veevahetuse käigus korralikult puhtaks pesta.
• Anna hobusele ussirohtu regulaarselt, vastavalt individuaalsele riskile ja roojaproovide tulemustele. Selles valdkonnas on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja mõistlik on konsulteerida loomaarstiga. Kindlasti kasuta vaid hobustele mõeldud suukaudseid pastasid. Sügiseti tuleks määrata hobuse süljest või seerumist paelussivastased antikehad või anda ussirohtu, mis on hävitab ka paelusse.
• Võimalda hobusele piisavalt liikumist, see ergutab soolemotoorikat. Koolikute, eeskätt sooleummistuste risk tõuseb, kui rohkelt liikuma harjunud hobune järsult boksi seisma jäetakse. Tihti on see vältimatu, näiteks ägedate ortopeediliste probleemide tõttu. Sel juhul on väga oluline hobuse enesetunnet, tema isu ja roojamist regulaarselt jälgida, et probleeme võimalikult vara tuvastada, eriti kui samal ajal antakse valuvaigisteid, mis võivad esimeste koolikutunnuste avaldumist varjata.
• Võimalda hobusele pidev ligipääs koresöödale ja/või väldi pikki söötmispause. Hobused on harjunud sööma umbes 18 tundi ööpäevas, mille vahele jäävad pausid ei ole pikemad kui 2-3 tundi. Pikad söötmispausid suurendavad maohaavandite riski ja stressikäitumist.
• Jälgi, et hobune elaks võimalikult liigiomast elu. Maohaavandite, eriti mao näärmelise osa haavandite teke, on suuresti seotud stressiga. Hobustele meeldib rutiin, vaba ligipääs söödale, liikumisvõimalus ja liigikaaslastega suhtlemine.
• Lase veterinaaril hobuse hambaid kontrollida vähemalt kord aastas. Põhjalikku suu ülevaatust on võimalik läbi viia vaid rahustatud hobusel, kasutades suuavajat ja head valgusallikat.

The post Koolikud- kuidas koolikuid ravitakse ja kuidas koolikute teket ennetada? II osa appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Vaid mõned näited koolikute põhjusest on liigse gaasi kogunemine mõnda sooleosasse, soole asendimuutus, sooleummistus, maohaavandid, soolepõletik (enteriit või koliit), kõhuõõnepõletik (peritoniit) või soolekeerd.

Mida teha (või mitte teha), kui hobusel on koolikud?

• Võta hobusel söök eest. NB! Kui hobusele on antud valuvaigistit ja tal tekib selle peale isu, ei tohi talle siiski enne valuvaigisti toime möödumist süüa anda.
• Paku hobusele juua, kui loomaarst seda soovitab. Teatud olukordades, eriti väga tugeva valu korral, võib see olla täiesti vastunäidustatud.
• Mõõda hobuse kehatemperatuur ja kui oskad, võta ka hobuse pulss ning hinda ta limaskestasid, et loomaarstile helistades see info edasi anda.
• Helista loomaarstile, kes saab tulla ja hobuse üle vaadata ning selle põhjal raviplaani koostada ning anda soovitusi edaspidiseks.
• Ära anna enne loomaarstiga konsulteerimist hobusele valuvaigisteid. Valuvaigistite toime raskendab olukorra adekvaatset hindamist loomaarsti poolt ja võib mõningate kiiret sekkumist vajavate probleemide tuvastamist venitada.
• Võid loomaarsti tulekuni hobusega jalutada, eriti kui valu on nii tugev, et hobune on boksis endale ohtlik. Üldiselt aga on 15-20 minutit jalutamist korraga enamasti piisav ja hobuse kurnatuseni kõnnitamine või jooksutamine ei aita kedagi.
• Kui sul ei ole käepärast isiklikku transpordivahendit hobuse veoks, uuri välja, kes saaks vajaduse korral hobuse kliinikusse viia. Eesti ainus statsionaarne hobusekliinik, Eesti Maaülikooli hobusekliinik, on avatud 24/7. Kui pead pöörduma hobusega kliinikusse, teavita kindlasti sealset personali oma tulekust!
• Mõtle valmis, kas juhul, kui probleem on vaid kirurgiliselt lahendatav, olete valmis koolikulõikuseks: seda nii finantsiliselt kui hilisema taastumise osas.

Kuidas loomaarst välja selgitab millega tegu ning kui tõsine probleem on?

• Kliiniline läbivaatus. See on probleemi raskusastme väljaselgitamise kõige elementaarsem osa, mille käigus vaadatakse hobune põhjalikult üle, mõõdetakse tema südame-ja hingamissagedus ning kehatemperatuur, samuti hinnatakse limaskestasid, digitaalpulsse ja soolehelisid. Põhjalik kliiniline ülevaatus koos anamneesiandmete kogumisega aitab selgitada välja probleemi olemust ja raskusastet ning välistada teised haigused, millel võivad olla sarnased tunnused.
• Rektaalne uuring. Rektaalne uuring võimaldab hinnata suurt osa (kuid siiski vaid osa) hobuse soolestikust ning sageli panna ka lõpliku või arvatava diagnoosi. Rektaalse uuringu ohutuks teostamiseks on ideaalne puki olemasolu, kuid suur osa hobuseid lubab uuringut ka boksis läbi viia. Enamasti teostatakse see rahustuses ja/või manustatakse eelnevalt spasmolüütikume soole lõõgastamiseks. Rektaalset uuringut ei saa teostada varssadel ega väikestel ponidel, aga ka juhul kui hobune on käsitlemata või ei ole teda võimalik fikseerida.
• Maosondi paigaldamine. Sellel on mitmeid eesmärke, kuid kõige olulisem neist on väga tugeva valu korral mao liigtäitumise kontrollimine ja liigse vedeliku (refluks) olemasolul selle eemaldamine maost. Kuna hobused ei saa oksendada, võib magu liigtäitudes rebeneda. Kuna mao liigtäitumine on valus, parandab mao tühjendamine ka hobuse enesetunnet.
  Kui refluksi ei esine, on võimalik maosondi kaudu vedelikke manustada, mis on eriti kasulik sooleummistuste lahendamiseks. Enamasti on küll sel juhul tarvis korduvat vedelike manustamist, mistõttu fikseeritakse sond sobivalt ja jäetakse mõneks ajaks makku.
• Ultraheliuuring. Enamasti teostatakse seda kliinikutingimustest, sest hobuse kõhuõõne ultraheliuuring vajab lisaks heale ultraheliaparaadile ka spetsiaalset andurit, mis võimaldab näha piisavalt sügavale kõhuõõnde. Ultraheli võimaldab kinnitada või täpsustada rektaalse uuringu leide ja näha seedesüsteemi osasid, mille hindamine rektaalse uuringu käigus on nende kauguse tõttu võimatu.
• Vereuuringud. Tavaliselt võetakse veri nii hematoloogilisteks kui biokeemilisteks uuringuteks. Vereanalüüsid ei aita enamasti otseselt diagnoosini jõuda, aga annavad väga palju infot hobuse üldseisundi kohta ja suunavad otsuste tegemisel. Samuti võivad mitmed haigused väljaspool seedetrakti anda koolikutega sarnaseid kliinilisi tunnuseid. Vereproovid aitavad suurt osa neist kinnitada või ümber lükata.
• Kõhuõõnevedeliku proov. Kõhuõõnevedeliku hindamine annab palju infot kõhuõõne ja selles paiknevate organite, k.a soolestiku seisundist. Ainult kõhuõõnevedeliku alusel on võimalik diagnoosida kõhuõõnepõletikku ja kõhuõõnevedeliku hindamine on üks olulistest sammudest otsustamaks, kas hobune vajab lõikust.

The post Koolikud- mida teha, kui hobusel on koolikud ja milliseid uuringuid teeb loomaarst? I osa appeared first on LEMMIKLOOM 24.

Hobuste astma on suhteliselt uus termin, see aga ei tähenda, et haigus oleks uus. Varem tunti sama haigust IAD/RAO (inflammatory airway disease, recurrent airway obstruction) ja COPD (chronic obstructive pulmonary disease) nime all – rahvakeeli lihtsalt emfüseem. Termin hobuste astma on võetud kasutusele, sest haigusel on väga palju sarnasusi inimestel esineva astmaga.

Mis on hobuste astma?

Hobuste astma on põletikuline (aga mitte infektsioosne) hingamisteede haigus, mida iseloomustab hingamisteede ärritus ja suurenenud limaproduktsioon reaktsioonina sissehingatavatele allergeenidele (tolm, hallitusseened).

Astma raskusaste võib varieeruda kergest raskekujuliseni. Kui raskekujuline astma on väga selgete ja iseloomulike kliiniliste tunnustega- köha, pingutatud hingamine laiali sõõrmetega ja kõhulihaste abil (nn „kõhuhingamine“), vilinad väljahingamisel ja tugev treeningtalumatus-, siis kergekujulist astmat ei pruugita seevastu väga kergesti tuvastada. Seda seetõttu, et haigus kujuneb välja tasapisi ja puhkeolekus on need hobused täiesti normaalsed. Hobune võib vaid aeg-ajalt köhatada, treeningust aeglasemalt taastuda või olla eeldatavast madalama sooritusvõimega.

Siiski on väga oluline diagnoosida astma just faasis, kus see on veel kergekujuline, sest selles etapis on muutused pöörduvad. Raskekujulise astma väljakujunemisel tekivad kopsukoes muutused, mida enam olematuks teha ei saa ja jääb üle vaid sümptomeid leevendada. Sellegipoolest on võimalik ka nende hobuste elukvaliteeti märkimisväärselt parandada.

Kuidas hobuste astmat diagnoositakse?

Hobuste astma kahtlus tekib tavaliselt anamneesiandmete ja kliinilise ülevaatuse põhjal. Samuti tehakse hobusele vereanalüüsid põletikumarkerite kontrolliks – see ei aita küll otseselt hobuste astmat diagnoosida, kuid on oluline infektsioonide välistamiseks. Astma diagnoosi kinnitamiseks võetakse hobuse kopsust BAL-proov, mida tuntakse rahvakeeli ka kopsuloputusproovi nime all.

BAL on oma olemuselt suhteliselt lihtne ja hobusele ohutu protseduur, mis viiakse läbi kerges rahustuses. BAL-proovi on võimalik võtta ka tallitingimustes. Proovi käigus viiakse hobuse kopsu ühte osasse väike kogus steriilset vedelikku, mis sealt uuesti kokku kogutakse. Vedelikuga koos kogutakse proovimaterjali hulka ka kopsus olevaid rakke ja just nende tüübi ja osakaalu hindamisel mikroskoobi all ongi võimalik astma diagnoos kinnitada ja selle raskusastet hinnata. Loomulikult, nagu kõigi analüüsidega, tuleb laborleide hinnata vastavuses hobuse kliiniliste tunnuste ja teiste leidudega.

Lisaks eelnevale saab täiendavaks diagnostikaks kasutada ka ülemiste hingamisteede endoskoopiat. See võimaldab hinnata hingamisteedes esineva lima hulka ja tuvastada mitmeid teisi astmaga kaasnevaid või sarnaseid sümptomeid tekitavaid patoloogiaid, mida ilma kaamerapildita kuidagi kindlaks teha ei õnnestuks.

Kuidas hobuste astmat ravitakse?

Astma ravi põhikomponendid on inhaleeritavad või süsteemsed kortikosteroidid ja bronhilaiendajad, mis vähendavad hingamisteedes olevat põletikureaktsiooni ja kaasnevat bronhide ahenemist. Kuna süsteemsed kortikosteroidid on väga suurel hulgal hobustest vastunäidustatud, on järjest enam liigutud inhaleeritavate hormoonide kasutamise suunas, mis toimivad efektiivselt hingamisteedesse, kuid omavad ülejäänud organismis minimaalset efekti.

Inhaleeritavad hormoonid on tihti juba kombineeritud bronhilaiendajatega, kuid vajadusel on neid võimalik anda ka suukaudselt. Oluline on teada, et bronhilaiendajaid ei tohi kasutada ainsa ravina ilma kortikosteroidideta.

Enamasti kaasneb astmaga rohkemal või vähemal hulgal lima kogunemist hingamisteedesse, mistõttu kasutatakse tihti ka rögalahtisteid, et lima vedeldada ja soodustada selle väljutamist hingamisteedest.

Kõigi nende ravimite eesmärk on ägedate sümptomite parandamine. Astma ravi nurgakivi on aga keskkonnatingimuste kontrollimine ning sealsete allergeenide ja ärritajate vähendamine. Õnneks on mitmeid soovitusi, mille järgimisel on võimalik nii astmahaigete hobuste keskkonda parandada kui hoida teiste, veel tervete hobuste hingamisteede tervist.

Mõned üldised soovitused

• Hein peab olema hea kvaliteediga ja võimalikult tolmuvaba. Selge on see, et iga hein tolmab mingil määral – astmahaige hobuse jaoks on tavaliselt ka kõige ilusam hein liiga tolmune.
  Seetõttu on oluline nende hobuste hein vahetada kuivsilo vastu või heina leotada. Leotamine on kahtlemata tülikas ja vahel ka võimatu, eriti Eesti talve tingimustes. Leotamisele hea alternatiiv on heina aurutamine. Kuigi heinaauruti soetamine on esialgu suhteliselt suur kulu, on see pikas perspektiivis jätkusuutlikum ja soodsam, kui hobust pidevalt ravida.
• Kindlasti tuleks vältida olukorda, kus hobusele viiakse koplisse korraga terve heinarull, eeskätt ilma söötmiseks mõeldud heinavõrguta, mis takistaks neil ninapidi heinarulli sees olemist. Sellisel juhul hingavad hobused heinatolmu pidevalt sisse ja astma väljakujunemine on vaid aja küsimus.
• Tallirutiin peaks tagama võimalikult tolmuvaba keskkonna. Bokside tegemise, heina jagamise, tallikoridori pühkimise ajal peaksid hobused viibima õues. Heina ei tohiks hoida talli vahel.
• Hobune peaks olema võimalikult kaua õues. On selge seos astma esinemissageduse ja aja vahel, mille hobune veedab tallis. Mõne hobuse jaoks võib olla lahenduseks ka 24/7 õues elamine.
• Allapanu peaks olema samuti võimalikult tolmuvaba. Põhk ja peenike, tolmav saepuru on hingamisteede jaoks väga ärritavad. Sobivamad on tolmuvaba höövlilaast, kanepiallapanu, aga ka turvas.
• Väga olulisel kohal on ka tallide ventilatsioon: loomulikult tuleb vältida tuuletõmbust, kuid õhuvahetus tallis peab olema piisav. Kahjuks on väga paljudes tallides kasutusel praktikad, kus uksed ja aknad pannakse talvel tihedalt kinni arvates, et hobused kardavad külma või peljates (arusaadavalt) veesüsteemide jäätumist. Talli kogunevad liigniiskus, ammoniaak ja tolm on aga olulised faktorid hingamisteede tervise halvenemises.

Kergematel juhtudel piisabki astma raviks hobuse keskkonnatingimuste muutmisest. Ka ravimite kasutamisel on nende põhimõte vähendada põletikku, kuni pidamises läbiviidavad muudatused mõju avaldama hakkavad. Mõnikord on siiski vajalik ka pikemaajalisem ravi ja raskekujulise astma korral võib ikka tekkida uusi ägenemisi, mida tuleb taas ravida.

Halb praktika on aga see, kui hobust aina uuesti ja uuesti ravitakse, ilma hobust ümbritseva keskkonnaga midagi ette ei võtmata. See võib küll ajutiselt tunduda enam-vähem toimivat, kuid maksab kätte järgnevate aastate jooksul ja siis on hilja juba kopsukoes tekkinud muutusi ümber pöörata.

The post Hobuste astma- mis see on ja kuidas ravida? appeared first on LEMMIKLOOM 24.